Mina enne sind elik järelkajad Leedi jõuludest

Kui jõuluvana möödunud aastal rrühmlastele jõulupakid jaganud oli, oli Leedi lugemisnimekirja lisandunud briti armastuskirjaniku Jojo Moyesi "mina enne sind". Tõsi tol külmal talveõhtul pidas leedi teda veel hispaania härrasmeheks kelle nime peaks hääldama "Hoho Moijes", aga üpris ruttu sai selgeks et tegu on ikkagi Ühendkuningriigis sündinud briti naisterahvaga. Veel enne kui lumi sulada jõudis oli teos leidnud omale koha ka leedi raamaturiiulil, kuid sinna ta jäi. Isegi suvel linastunud raamatuteemaline film ei veennud tegema raamat+film kombot, et teose välkrünnakuna vallutada. Alles Egiptuse arst Sinuhe ja erakordselt kohutav Bosnia-Eesti jalgpallimäng viisid raamatu riiulilt leedi käte vahele, sest olgem ausad isegi eutanaasiast rääkiv armastusromaan ei võinud Eesti mängust kohutavamad olla.

Üllatus oli suur, kui leidsin lõpuks end veel ammu pärast pallilahingu lõpuvilet diivanil lehti keeramas ja teost läbi närimas. Ega seda närimist pikaks jagunudki, sest kolm päeva hiljem oli raamat taas leidnud tee raamaturiiulile, sest tal polnud mulle enam uusi lehekülgi ette sööta, sest need olid lihtsalt otsa lõppenud, tõsi teosele on kirjutatud ka järg, aga esmapilgul mulle tundub, et teose optimistlik lahtine lõpp on parem kui selle lõpu edasiarendamine, sest kui raamat on juba kirjutatud nii, et lugeja ootab lõpus suhkruvatti ja õhupalle, siis las lõpus olla see suhkruvatt ja õhupallid, millised täpselt las see jääda juba lugejale avastada.

Teos "Mina enne sind" oli natuke eriskummaline armastusromaan ja mõnes mõttes ka meeslugejale suhteliselt sobilik armastusromaan. Mulle endale tunduski, et teose suurim nõrkus oligi see, et teos oli kirjutatud armastusromaanina ning kõigile autori püüdlustele vaatamata ei suutnud teos vabaneda armastusromaani klišeedest (rikkad olid liiga rikkad ja peategelased liiga ideaalsed, raskused liiga ettearvatavad jne jne), mis muutis teose kohati liiga ettearvatavaks. Kui teose esimene pool oli rohkem kaasahaaravam ja pakkus rohkem ootamatuid valikuid ja sai mõtiskleda ka natuke teose sotsiaalkriitilisemat, teemadel -- kui palju röövib inimeselt võimalusi ta sündimisega kaasaskäiv sotsiaalne staatus, kas valikute puudumine on õigus valida, mitte kunagi enam valida. Samas mida edasi seda rohkem hakkas häirima et teos peab minema oma kindlatesse vagudesse, sest oli selge et poiss armus tüdrukusse ja tüdruk ka poisisse jne. Samas natuke häiris see et autor üritas teost laiendada pikkides vahele lisaks peategelase vaatevinklile ka peatükke,mis kirjeldasid sündmusi läbi mõne kõrvaltegelase pilgu. Nende peatükkidega oli minu jaoks vähemalt see häda, et need muutsid need kõrvaltegelasad veelgi nurgelisemaks ja kuigi nad võimaldasid mõtestada sündmusi läbi teiste vaatevinklite, rikkusid nad teose järjepidevust ja muutsid lugemise ebasujuvamaks. Võib-olla häirib see rahulikumal lugemisel vähem, aga lugedes järjest kolmandik raamatust tundus see kuidagi häiriv.

Aga samas mõnikordki ongi hea lugeda teost türdukust kelle jaoks on mesimummutriibulised sukkpüksid maailma kõige kaunim riideese, kus lõpuks hoopis päästja saab päästetud ning mille puhul sa juba esimesest lehest (või siis kiirest pilgust tagakaanele tulenevalt) sa tead mis ootab sind viimasel lehel.

Leedi punktid 7/10

R-Leedi

Kati R-loosipaki raamat: Jack Londoni „Martin Eden“

Jack Londoni „Martin Eden“ tuli loosi tahtel jõulukotist just minule. Kui aus olla, siis ei osanud ma

sellest raamatust suuremat oodata. Siiski otsustasin just selle raamatu endaga lähetusse kaasa võtta

ja seetõttu sai see raamat väga kiiresti läbi loetud või oli asi selles, et raamat tõepoolest köitis.

Lugesin seda teel Londonisse, hotellis enne uinumist ja ka palavikus tagasi lennates- ühesõnaga igal

võimalikul hetkel ja see ütleb mõndagi 

Raamat oli tõepoolest köitev. Alguses tundus see olevat lihtsalt ühe armastuse lugu ja keskenduvat

sellele, milleks armastus võimeline on. Armastusel pole piire, ühiskonna klassid ja haridus ei mängi

armumise puhul sugugi määravat rolli. Tunne tuleb tihtilugu ka iseendale ootamatult või nii

salamahti, et üks hetk ei saa enam arugi, kui ollakse „kõrvuni sees“. Martin Eden tundis Ruthiga

esimest korda oma elus, et see on naine, kes tegi teda paremaks ja äratas temas iha saada paremaks.

Kõigest sellest sai alguse Martini areng või ka allakäik..Martin leidis, et Ruthi pärast peab temast kui

nö metslasest saama haritud eliit. Tundub, et lisaks tohutule tahtejõule oli Martin ka veel üliinimlikult

heade geenidega, mis võimaldasid tal raamatutarkust linnulennult haarata. Natukene meenutas

romaani süžee „Lilled Algernonile“ peategelast, kus inimese areng toimus meeletu kiirusega ja mida

intelligentsemaks muutus peategelane, seda vähem suutis ta nautida elus pakutavaid lihtsaid asju.

Tulles tagasi teose juurde, peab ütlema ,et kuskil raamatu keskel fookus muutus. Eelnevalt elasin

kaasa Ruthi ja Martini armastusele, ent mingist hetkest muutus kõige olulisemaks Martini meeletu

areng ja pidevalt täienevad teadmised ja filosoofilised mõtisklused/kirjutised. Päris elus ei kujuta ma

ette, et sellise lühikese ajaga (minuarust oli tegu nii paari aastaga) võib kellegagi toimuda selline

hüppeline areng, olenemata loetud raamatute hulgast.

Raamat pani mõtlema/analüüsima, mis on armastus (mille üle me kõik oleme varasemalt ka

tõenäoliselt mõtisklenud).  Kas armastus saab olla ajas muutumatu nagu Martin seda eeldas?  Kas

õige armastus peaks püsima ka siis, kui armastatu suurimaid soove ei võeta arvesse? Kus on see

kompromiss enda ja armastatu soovide vahel?

Kui aus olla, siis olin raamatust tõepoolest vaimustuses, ent seda kuni viimase kahe leheküljeni, sest

lõpp oli minu jaoks ootamatu ja kuigi see oli mõistetav, ei meeldinud see mulle sellegipoolest. Ometi

soovitaksin seda kindlasti lugeda, sest kirjanduslikus mõttes on see suurepäraselt kirjutatud. Aitäh

jõuluvanale!!!:)

Kati

HEA RAAMAT: Anthony Doerr "All the light we cannot see"

Kuna esitati üleskutse, et rohkem blogisse postitada, siis lisan siia ka väikese sissekande.

Kahjuks ei jõudnud me laupäevasele Stephan Kingi kokkusaamisele, lootsime küll jõuda, aga kuna oli üsna varajane kokkusaamine, siis ei jõudnud. Samas kaasneb sellega tore lugu, mille jutustan enne kui tutvustan ühte head lugemist. See on lugu vähesest informeeritusest ja vajadusest süveneda taustinfosse enne kui süvened raamatusse. Nimelt laenutas, mu armsaim meile Tumeda Torni raamatu, mille ma siis tema käest tirisin ja hakkasin usinalt lugema. Olles avatud Stephan Kingile ja tema artistlikule visioonile, ei võtnud ma väga raskelt seda, et ühtegi tegelast justkui sisse ei juhatatud ja aina viidati mineviku sündmustele. Uue raamatu kätte võtmisel ei tea, mis tüüpi raamatuga on tegu ja ülesehituseks on võimalusi mitmeid. Nõnda eeldasingi, et küll ta hüppab "ajas tagasi" ning seletab hiljem kõike, mis praegu seletamatuks jääb, aga mida raamat edasi, seda kahtlasemaks see perspektiiv muutus. Ja nii juhtuski, et raamatut kinni pannes ilutses selle kaanel kena roomanumber "VII". Vot siis. Ei hakka siin seda sisu arutama juhuks, kui on keegi, kes plaanib veel seeria läbi lugeda ja sinna pole veel jõudnud, sest spoilereid on palju.

Tulles nüüd kõnealuse raamatu juurde:

Anthony Doerr "All the light we cannot see"

Raamatut soovitas mulle Tiit, kes Janne suureks meelepahaks oli olnud lugemisperioodil jõuliselt raamatu maailma kistud ja pärismaailma toimetamised olid visad tulema. Ja tõesti on tegemist väga hea raamatuga, mis õigustab korraks muu maailma pausi panemist. Ma püüan sellest raamatust kirjutada nõnda, et jääks alles raamatu maailma ja tegelaste avastamine. Olgugi, et raamat sai läbi juba tugevalt enam kui kuu tagasi, on raamatu maailmasse tagasi astumine äärmiselt lihtne ja loomulik. 

Tegevus toimub II maailmasõja aegses Euroopas ja keskmes on peamiselt kaks tegelast, kes mõlemad saavad raamatu jooksul kalliks ja panevad endale poialt hoidma. Raamat koosneb peatükkidest ja need on ajaliselt segamini aetud (sellest ka see nii veendunud seisukoht, et küll King hiljem oma asjad lahti seletab). Nõnda saab autor tutvustada erinevaid tegelasi ühtlaselt läbi raamatu ja kuvada paralleelselt kontrastseid olukordi, kuhu tegelased oma keerdkäikude jooksul sattusid. 

Alguses lugesin aeglaselt ja sain tegelastega sõbraks, kujutlesin ennast kummagi tegelase erilisse maailma, tajusin sõja mõttetust ning nautisin rikkumatuse ilu. Kõik need lood viisid, aga risttee suunas ja oomeneid sellele oli autor peitnud tee peale mitmeid. Ja mingil hetkel see juhtus - enam ei olnud võimalik raamatut käest panna. Tugevalt pöial rusikasse surutult ja kohati lausa hinge kinni hoides lugesin raamatu viimase osa lõpuni. Ja seal ma siis olin kell neli hommikul, emotsioonidest tulvil, hakates vaikselt mõistma, et paari tunni pärast pean tõusma, et tööle minna. Ju ma magasin ja käisin töölgi ning töögi sai tehtud, aga ma ise olin hoopis mujal. Küllap unetus aitas kaasa, luues puhvri minu ja maailma vahele, nõnda et Marie-Laure ja Werner said oma teekonnad veelkord korduvalt läbi käia ja juurelda, kas mõnda sammu ei oleks pidanud teise suunda seadma või kas kõik pidigi nõnda minema. 

Autorile au andes, on tal õnnestunud luua terviklik lugu, kus kõik otsad saavad kokku tõmmatud loomulikult ja ausalt. Käesolevat lõiku mõistate pigem alles siis, kui raamat on läbi, sest raamat on kirjutatud rafineeritult ja peenelt ning sügavam sisu tuleb ise üles korjata, ega ole autori poolt selga valatud. Lugu oli mitmel tasandil, kus aluse paneb põnev kaasahaarav lugu, mis kulgeb pressimata ja loomulikult. Teiseks diskuteeris autor väärtuseid, rikkumatust ja ideaale ning kahe süsteemi erinevat lähenemist neile (M-L vs F). See diskussioon oli tehtud peidetult ja apostlit lugemata, jäädes hoolimatule lugejale hoopis märkamata. Tegelased ei ole "must-valged" vaid vahepealsetes hallides toonides, andes kõigile tegelastele arusaadava motivatsiooni ja põhjendades nende teod. Kogu raamatut värvisid ka võimsad sümbolid. 

Seega kui soovite lugeda intelligentset raamatut, mida on huvitav lugeda, mis moodustab võrratu terviku ja mis ei lõppe kui panete läbi loetud raamatu käest, siis soovitan kindlasti lugeda seda raamatut. 

Anthony Doerr "All the light we cannot see"

teRvitustega,

Karl

EDIT: Tiidu arvustuse link. 

Miks ma ei taha olla allveelaevnik...

Mõnikord on pärast lugemist tunne, et said ise nii palju, et peaks kuidagi raamatule midagi vastu andma. Minuga juhtus just nii pärast Lothar-Günther Buchheimi "Das Boot" lugemist. Nii kirjutangi vast oma elu esimese raamatuarvustuse. Aga enne lugema hakkamist võiks korraks sulgeda silmad ja kuulata...seda heli, sest minu jaoks võtab just see heli selle raamatu 16-ne sekundiga kokku.

On aasta 1941 detsembrikuu, Saksamaa on tegelikult juba sõja kaotanud, kuid surm laastab Euroopas veel kolm ja pool aastat. Idas on kümnendi külmim talv peatanud operatsioon Barbarossa, kõrberebase soomuskorpus liigub Aafrikas vaid tagurpidi, Luftwaffe on juba ligi aasta liitlastele alla jäänud ning üle ookeani veab USA relvastust stalinlikule Punavenemaale ja Ühendkuningriikidele ikka juurde ja juurde. Ühel sellisel päeval sõidab merele ka selle raamatu peategelane allveelaev tüübist VII-C 60 x 5 meetrit suur plekksigar, tõsi liikumisruumi on seal oluliselt vähem. Meeskond on sellel laeval 50 meest magamiskohti on vast 30-nele, sest niikuinii on pooled mehed valves. Kuid hetkekski ei tohi unustada, et selles raamatus on sõda vaid rekvisiit, mis lava, kui seda plekkkoobast nii nimetada võiks, vaatajale/lugejale pidevalt meelde tuletab.

Allveelaev sõidab merele, alguses tuleb olla ettevaatlik, sest juba okupeeritud Prantsusmaa ranniku lähedal võivad neid iga hetk rünnata tommyde (lääneliitlaste) lennukid. Pärast paari häiresukeldumist õhurünnakute vältimiseks liigub laev Atlandi südamesse. Algab jaht, jaht vaenlase konvoile, lootusetu sõda et peatada sõjamasinat, mis niikuinii juba kordades tugevam on. Iga allveelaevnik loodab leida konvoid, kuid samas teab, et ründamine on harilikult oma surmaotsusele alla kirjutamine -- kolmest allvelaevast vaid kaks jõuavad sadamasse tagasi.

Aga mida pole on vaenlane, on vaid piiritu ookean. Vestlused muutuvad lühemaks, ja pausid sõnade vahel pikemaks. Aeg on ainus mida on küllaga. Raadio on ainus mis annab aeg-ajalt teada, et laevnikud ei olegi homo sapiensi viimased esindajad.... . Pärast iga raadiogrammi teevad kõik end nii ükskõikseks kui suudavad...... ja siis rünnakukäsk, kursimuutus, kontakt, mis asendub põgenemisega. Sonarisignaal on justkui vikatimehe kelluke, mis annab teada, et jahimeeste kütid - allveelaevahävitajad peilisid välja su asukoha ning nüüd sõltub, kas komandör suudab viimasel hetkel pöörata laeva teisele poole kui ründav hävitaja oma süvaveepommid heidab ja siis natukese pärast kõlab sonar uuesti ja vikatimees viskab täringud uuesti õhku. Pärast pääsemist algab jälle ootamine. Ja nii jätkub elu selles maailmast eraldatud koopas veel kümneid ja kümneid päevi, otsides uut saaki. Raamaut lõpp on absoluutselt suurepärane ning ehkki justkui positiivne on ta ka kurbilus luigelaul Saksa allveelaevastikule.

Tegevusetus või tegevuste kirjeldamine, mida tehakse siis, kui midagi teha ei saa ongi see, mis selle raamatu minu jaoks nii paeluvaks muutis. Võitlused toimuvad pigem allveelaevnike enda peades, surma ignoreeritakse, kuigi ta pidevalt üle õla vaatab. Surmast ja vaenlase rünnakust ei räägita ja salamisi teavad kõik, et just nemad on põhjus, miks laev põhja ei lähe, sest "mina" ei saa veel täna surra. Selles raamatus võib lugeda sadu lehekülgi, kus ei juhtu mitte midagi, kuid ikkagi oled pidevalt pinevil ning tahad teada, mis edasi juhtub. Minu jaoks oli tegu tõelise psühholoogilise kirjanduse tähega. See on raamat mis paneb sind surma üle naerma, ning toob välja sõja agoonia. Kahtlemata parim raamat mis ma sellel aastal lugenud olen. Kui enne lugemist ei tahtnud ma 1981 aastal IMDB top250 kuuluvat samanimelist filmi vaadata, kuna pidasin üle kolmetunnist filmi liiga pikaks, siis nüüd katsun kuskilt saada uncut versiooni, sest 4+h tundi tundub palju lootusandvam selle raamatu emotsiooni tegevuse(tuse) edasiandmiseks (õhustiku loomiseks), kuigi tegelikult võiks film ka 6+ tundi olla, sest alles siis suudaks kogu sõja agoonia vaataja endaga kaasa haarata.

...ja nüüd mängime allveelaevnike: kuu aega ei pese ennast, ei aja habet, lähed pidevalt voodisse samade riietega ja kui heliseb telefon, karjud "ALARM" lükkad laua ümber ning jooksed ruttu minema.

Tiit
-----
Pildid:
1. Ainus kontakt maailmaga, Saksa allvelaeva komandotorn (autoriõigused http://www.ww2incolor.com/german-navy/amy.jpg.html)
2. Tüüp VII-C allvelaev (autoriõigused: Mark Göcke arhiiv)
3. VII-C allveelaeva komandoruum (autoriõigus: Andre Cantarel)

Soovitused

Siia alla võivad tublid R-rühma liikmed lisada raamatusoovitusi ja lugemiselamusi. Siia postituse lisamiseks tekitada uus postitus ning lisada sellele label "Soovitused"