"Parfüüm" Patrick Süskind

Tere kaasraamatuklubilised!

Samal ajal kui teie analüüsisite lõhnade maailma, austasin mina oma kohalolekuga sõbranna taaskordset noorenemist. Raamat sai sellegipoolest läbi loetud. Grenouille'i lugu oli üksjagu põnev ja huvitav, teistsugune ja mõtlemapanev. Ei ütleks, et antud teose lugemine oleks olnud lihtne, kuid eks raamatu lugemist raskendavad pikad ja detailsed kirjeldused on omal kohal, sest ilmselt muud moodi ei saakski seda lõhnade ja parfümööride maailma mitmetahulisust ja keerukust edasi anda.

Raamatut lugedes valdasid vastakad emotsioonid nagu jäi kajama raamatuklubi õhtu kokkuvõttestki. Kord kerkis peategelase Grenouille'i suhtes esile kaastunne mõnes mõttes õnnetu saatuse üle, teisalt tekkis jälestus esilekerkiva ebainimlikkuse/empaatiavõimetuse tõttu. Nende segaste emotsioonide virr-varris oli väga raske oma mõtted ja arvamus üheselt kokku võtta. Grenouille'il olid omad motiivid ja paraku käis soovitud eesmärkideni jõudmine läbi ja üle teiste inimelude. Kõlama jäi Baldini tabav ütlus: " … ühesõnaga: andekas koletis. Ja see on halvem kui heauskne soperdaja." Rohkem ma siinkohal tegelaste ja nende eluteekonna analüüsile ei keskendukski. 

Parfüümi loole kaasa elades tekkisid peaasjalikult hoopis mõtted lõhna olemuse ja tähtsuse üle. Lõhnad on meie elu igapäevane osa, andes meile vihjeid ümbritseva kohta, aidates meil vastu võtta teatud otsuseid. Seetõttu on meil välja arenenud ka üpriski hea lõhnameel, mis on läbi kogu elusorganismide ajaloo olnud üks peamisi abimehi ellujäämisel. Inimeste puhul on lõhnatajul veel üks oluline roll - võimaldada meil kogeda naudinguid, sealhulgas maitsenaudinguid (tajumata toidu lõhna, ei tunne me ka selle maitset). Nagu seisis raamatuski  "See parfüüm ei olnud parfüüm nagu neid seni tunti. … See oli midagi täiesti uudset, mis võis luua iseendast terve maailma, hämmastavalt rikka maailma, ja korrapealt ununesid kõik jäledused su ümber ja sa tundsid end nii rikkana, nii mõnusalt, nii vabalt, nii hästi …" Lõhnad tekitavad tugevaid emotsioone ja aitavad seeläbi esile kutsuda ka teatud mälestusi, meenutada sündmusi/inimesi/jne meie elus. "Ja lõhnal on veenmisjõud, mis on tugevam kui sõnad, nägemine, tunne ja tahe. Lõhna veenmisjõudu ei saa tagasi tõrjuda, see siseneb meisse nagu hingeõhk kopsudesse, see täidab meid, täidab meid üleni, ei ole ühtegi vahendit selle vastu."

Samas pole ma kunagi varem mõelnud lõhnale kui inimese omadusele. Tegelikult ongi ju igal inimesel endale iseloomulik lõhnakombinatsioon ja ilmselt omab see meile teadvustamata olulist tähtsust ning kui see lõhn puudub, siis on justkui midagi valesti. Kõik võõras on hirmus ja veidi eemaletõukav. Tõik, et Grenouille'il see nn lõhn puudus, oli talle nii õnnetuseks kui ka õnnistuseks, sest eks maailmas leiduvate lõhnade korrektne talletamine olfaktoorsesse mällu eeldakski justkui puhta lehe olemasolu.

Kokkuvõttes võib öelda, et lõhnad on tähtsamad kui me arvame, ning kuigi lõhnad on hajuvad, jätavad nad tihtilugu meie meeltesse kustumatu mulje.

Marite

R- Rühma salaseltslastele

 Hei. Nagu te kõik nägide, siis kahjuks ma viimasel paadikohtumisel osaleda ei saanud. Võrkpallivõistlused võtsid oma aja. Aga olgem ausad, ka Mari on kohtumistelt ja meie ühistelt tegevustelt puudnud oma jalgpallivõistluste pärast. Nii, et ma loodan, et saame sõbrad edasi olla ja te räägite mulle ka, mis plaane viimati pidasite. Hea küll, olen natuke juba ka teada saanud, mis teemad päevakorras olid ning mis uued seiklused plaani võtsite.

Aaa, rääkites sellest filmist, mida te kõik juba kinos vaadata jõudsite, siis mina ikka pole seda vaatama saanud minna. Kahjuks juhtus selline lugu, et mul isa andis mulle kinopiletiraha, aga ma ei teadnud, et Supilinna film veel kinodes on ja siis ma läksin hoopis Minioneid vaatama. Aga nad olid niiiiiiiiii nunnud. Seega ma ei tunne ennast ka liiga halvasti sellepärast. Tahan kindlasti filmi siiski ära näha, võib- olla on see siiski kinos veel mõne aja :). 

Lugesin vahepeal ka kolme eriti põnevat raamatut. Üks oli mingist naisest, kes siinsamas, meie Supilinnas VARASTAS lilli. Saate aru, ta lihtsalt läks ja näppas erinevaid lilli. Ma ei taha mõeldagi, et keegi võiks päriselus niimoodi teha. Tore, et see ainult raamat oli. Samas oli see ka väga põnev ning nii naljakas oli, et sellele ühele poisile hakkas SOOOOOOOME presidendi tütar meeldima. Haaahaaa, pruut ja peigmees paaris, mustuavad saalis...haaahaaa. Aga tegelikult oli natuke kahju ka, et ta niimoodi ära läks ja poiss pidi Eestissse jääma ja nüüd nad ei saagi musutada. Ma ise tahan küll nii mõelda, et see lugu läheb edasi ja siis nad saavad uuesti kokku ja elavad õnnelikult ja siis kindlasti saab sellest poisit uus Soome president.

Siis ma lugesin veel teist raamatut, kus ka need tüübid tegutsesid Supillinnas. Siis juhtus nii, et mingi tüüp varastas ühe kirjaniku ratta ära, mis oli oranž ja siis need supillinna poiskad ja pifid pidid selle üles leidma. Aga nad olid väga osavad ja said tegelikult veelgi rohkem varastatut rattaid kätte. See oli nagu mõnes action filmis. Võib- olla peakski sellest mõne filmi tegema.... Aga äge oli veel see, et sellel ühel tsikil oli koer ka ning siis kui nad need rattad üles leidsid, siis mingid muud tüübid (vist olid Tähtverest), tulid nendega ärplema ja siis kutsa ajas kõik nad ära ja rohkem need suured poisid ei julgend midagi teha.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis kolmanda raamatu tegevus toimus ju ka Supilinnas ja seal ka varastati. Mis värk sellega on? Igatahes, tegelikult päris hea plaan. Mingi vanem meesterahvas, professor vist isegi oli, hakkas lihtsalt Tartu Õlletehasest LIMONAADI ROTTIMA. Tahaks ka sellist kraani endale koju (kuigi olgem ausad, ma saan ju aru, et see poleks väga ilus nii teha). Samas oleks päris uhke, kui tulete kõik mulle külla ja siis ma lihtsalt lasen teile limpsi kraanist. Mõnus, eriti kuumal suvepäeval. Peaks võib- olla isaga rääkima, et ta ikkagi ostaks mulle sellise kraani. Aga jaa, siis need supilinna tüübid, jälle poiskad ja tüdrukud, said ühe laada kaudu (see mis toimub kevadel ja siis on esinejad ja tegevused ja nii, me oleme seal ka ju käinud osadega kambast), teada, kuhu see limonaad kaob ja said ilusti selle professor-mehe kätte. Päris äge ikka. Võib- olla peaksime ka hakkama pätte jälitama, mis arvate.

Aga jah, ma juba vaatasin, et järgmine kohtumine on juba varsti. Aga ma ei saagi tulla jälle, ma PEAN Kreekasse minema. Tehke siis mingid ägedad plaanid ja siis ma järgmisel korral teen nii, et saan ikkagi tulla salaseltsi kohtumisele.

Päikest,

Karin

Nii nagu elu Mallorcal, rahulik ja kulgev, läks ka minu raamatu lugemine poc a poc. Ehk et vabandan, et oma kokkuvõttega olen hiljaks jäänud. Kuigi, tuleb tunnistada, et see raamat polnud päris selline, mida käest ära ei saa panna, siis sellegipoolest, olles lugenud viimased read, keerasin ma uuesti tagasi esimestele lehekülgedele, et korraks endale meelde tuletada, milline oli peategelena raamatu alguses. Niiet siis vist polnudki väga igav...

Võiks öelda, et lugema asudes (muuseas üle pika aja üldse ilukirjandust) olin umbes sama kärsitu ja läbematu, kui see äsja Mallorcale saabunud londonlane, lastes silmadega kiirelt kirjeldustest üle ning oodates, millal see õige tegevus pihta hakkab. Proovides end ümber lülitada ümbritsevast linnamelust väiksesse Hispaania külakesse, hakkasin isegi nautima seda lihtsust. Huvitav oli jälgida võrdluseid, millises tempos kulgeb elu Londonis ning mismoodi erineb ajakulg Mallorca külakeses, mismoodi see ümbritsev mõjutab seal elavat inimest ja tema olemust, arusaamisi ning põhiväärtushinnanguid. Suurlinnas on oluline täpsus, et poleks ühtegi raisatud minutit, suures virr-varris olulise eristamine ebaolulisest. Väikeses maakohakeses pole hullu sellest, kui kaardi või kutse peale saab vale koha nimi ja seetõttu läheb "raisku" 40 minutit. Milleks ärrituda eksole ja teha pisiasjadest suurt numbrit?! Pigem saab seal selgemaks, mis siis tegelikult on oluline....inimesed ise, üksteisest hoolimine.

Aeg kaotab igasuguse tähtsuse. Oluline on oskus märgata ja hinnata ümbritsevat. Märgata seda luksust, mida Londonis on võimalik kalli raha eest osta nahast lõhnava sisaliku näol. Tõmmates paralleele Londoniga, tuleb rabada tööd selle nimel, et siis saaks käia raha eest nt spordiklubis "aega maha võtmas" joogat tehes, mediteerimas. Mõtlemapanev. Huvitav, kas mallorcalaste keskmine eluiga võiks olla ka nt pikem kui meie ehk siis põhjamaa inimestel?

Olenemata sellest, et raamat oli puhas kirjeldus ühest aastast elust Mallorcal ilma igasuguste seiklusteta, vaid täies eheduses nii nagu üks aasta seal ühel perel võikski kulgeda, oli päris mõnus vaheldus lugeda midagi sellist ning õppida natuke tundma Mallorca inimest.

Hele-Riin

Vabad valikud

Jätkan oma võlgade likvideerimist.



Vaba valik on üks keeruline asi. Kuna mulle ei meeldi täitmata kohustused, oli kindel plaan headele r-klubilistele lugemisega järele jõuda. Aga, kui Sul on lugemata raamatute virnad kodus igal vabal pinnal (osad neist veel lahkete inimeste laenatud, kes ilmselt oma raamatutest juba puudust hakkavad tundma), aga aega on vaid ehk tunnike päevas, ei olegi nii lihtne seda ühte ja parimat raamatut välja valida, millele pühenduda.

Kas lüüa lahti emalt saadud "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" või hoopis Pratchetti "Pikkmaa"? Uurida sügavamalt imekaunist ja sisukat "Merekultuurilugu" või võtta ette kevadiseks sünnipäevaks saadud raamat, 2011. aastal Bookeri auhinna võitnud "Kui on lõpp." Valikud....valikud...


Lõpuks sattus aga kätte hoopis Jana Reidla raamat " Eesti ehtekultuur. Muinasajast uusajani." Olin seda raamatut poelettidel mitmeid kordi lehitsenud aga kõrge hind ja olgem ausad väga spetsiifiline sisu olid siiani takistanud seda raamaturiiulisse muretsemast. Mardilaadal jäin kirjastuse raamatuletil seda raamatut järjekordselt lehitsema, vaatasin hinda ja sinna letile ta minust jäi.

Oma üllatuseks avastasin aga sama raamatu keset laadamelu ühe meesterahva letinurgalt ja märgatavalt soodsama hinnaga. Üllatunult mainisin seda ka müüjale. "Nojah! ütles ta uhkusega "Tegelikult on see minu naise kirjutatud raamat!" Peale seda ei olnud küsimustki, kodusele riiulile see raamat sealt laadalt tee leidis.

Ja nüüd siis võtsin lõpuks aega ka süveneda. Raamat on teaduskirjandus oma parimal kujul, kasutatud on rohkesti erinevaid allikaid, viitamine selge ja korrektne, raamatu ülesehitus loogiline ja kujundus lihtsalt ilus.
Väga meeldib mulle, et ülesehitust alustab autor algusest, ehk kõigepealt on ära toodud materjalid, millest Eestis ehteid valmistati, seejärel järgneb töövõtete lahti seletamine. Ja alles seejärel jõutakse juba eestlaste riietuse ja ehete kirjeldamiseni läbi erinevate ajaperioodide ja raamatu lõpuks ka ehtetüüpide (sõrmused, sõled, rinnanõelad jne) kaudu.

Väga kiidan autorit rohkete fotode  ja jooniste ning eriti erinevate rekonstruktsioonide kasutamise eest piltidel, seda teed oleks võinud isegi tunduvalt rohkem kasutada. Ma saan aru, et selline lähenemine on väga aja- ja töömahukas ning sageli info puudulikkuse tõttu ka tänamatu tegevus aga üks asi on näha lihtsalt joonistel taustal lebavaid ehteid, hoopis põnevam on näha aga pilti, kus seisab kena neiu Saaremaa 11. sajandi rõivastes ja ehteid kandes. Pilt hoopis selgem.

Igal juhul oli tegemist väga huvitava lugemisega, teadagi, naistele ju ehted ikka meeldivad. Ja ausalt öeldes olen tundnud isegi nõutust, nähes Soome rahvusmuuseumis vitriinide kaupa imekauneid muinasaegseid ehteid, mõeldes omaette, et kas meie kogud siin Eestis siis tõesti nii palju kehvemad on, et neid inimestele niimoodi kompleksselt ühes kohas kokku kogutuna ei näidata. Ei ole me kehvemad midagi, seda saab sellest raamatust näha küll. Nii et rahvuslikule uhkusele tuleb lugemine kasuks.

Vanad võlad

    Tere kõigile r-klubilistele,

Nagu olete kindlasti tähele pannud, on siinkirjutaja juba pikemat aega klubitegevustest kõrvale viilinud. Loll, kes põhjust ei leia - kuigi üks üliaktiivne pooleteistaastane kulutab ikka energiavarud nulli küll ja õhtuseks raamatulugemiseks enam väga jaksu ei jagu. Mõtetes olen aga pidevalt teiega ja praegu on endal ka veel järg käes ja plaan tegemata tööd järgi teha. Niisiis lõpuks ometi sain niikaugele, et vähemalt huumoriraamat sai loetud. Katsun ikka ka järgmistega tasapisi järele tulema hakata.

Huumoriraamatuks valisin Fred Kimmeli poolt kokku pandud raamatu "Eestiaegsed naljad". Raamat oli klassikalise anekdoodiraamatu kujul, naljad lühikesed ja teemade kaupa peatükkidesse jaotatud. Oli tore lugemine küll, kunagine kõnepruuk ehedalt säilitatud ja naljad naljakad ka tänapäeva lugejale. Aktuaalsuse üle võib igaüks ise otsustada:


Klass peab joonistama maja. Paulil puudub aga maja peal korsten.
Õpetaja katsub poisi tähelepanu kaudselt sellele juhtida:
" Sa oled midagi unustanud. Mis on iga maja peal?"
"Hüpoteek-võlg, kuid seda ei saa ju joonistada!"

Jaani Murakamid

 Hei hopsti!

Kuna ma kahjuks oma Murakamidest rrühma 26. kohtumisele rääkima ei jõudnud, postitan oma elamused siia seinale.

Loetud sai "Kafka mererannas", "Elevant haihtub" ja "Norra mets". Kõik nad olid väga eriilmelised ja igaüks omamoodi väga huvitav. Hoolimata suurtest vormilistest erinevustest oli neis kõigis ka mitmeid ühesuguseid jooni ja mõtteid.

Minu mõtisklusi igaühe kohta neist eraldi võid lugeda siit:

• Kafka mererannas
• Elevant haihtub
• Norra mets

Kui kuidagi oma elamusi kokku võtta, siis üldiselt Murakami meeldis mulle päris palju. Oli omanäoline, pisut sürreaalne, aga samas väga kaasahaarav, sisutihe ja sügav. Tema sürreaalsemaid raamatuid võiks ilmselt kümneid kordi lugeda ja ikka midagi uut neist leida.

Natuke jäi mind piinama soov lugeda ka Murakami värskemat loomingut, aga selle soovi teostus jääb kusagile määramatusse tulevikku, sest muidu võin üledoosi saada. "1Q84" või 2014 inglise keelselt ilmuma pidavat "Colorless Tsukuru Tazaki and His Years of Pilgrimage" jäävad ootama...

Jaan

Cidade de Deus

"Ta võib ju su vend olla, aga ta on vaenlane! Saad sa aru? Ei mingit perekonnavärki! Tuleb ta maha lüüa!" ütles Porgand alles kolmeteistkümneastasele Vitamiinile.

 "Ma tean vennas! Aga, tead, parem kui ma ta päeval kinni võtan. Öösel on ema kodus."
 "No siis lähme kohe sinna ja kui ta kodus on, lööme maha."
 "Sa tuled ka?"
 "Muidugi!"
Nad jooksid Porgandi soovitusel mööda kõrvaltänavaid. Nad piilusid iga nurga tagant, ühtki vaenlast polnud liikvel. Et Porgandile oma ustavust näidata, pakkus Vitamiin ise välja: "Lähme minu poole, äkki see värdjas magab seal."
Ja magaski. Revolvritoru kuklas äratas ta üles, ta viidi  tänavale, tema ainus võimalus oli venda ähvardada: " Kui emme teada saab, et sa mu maha lasid, saab ta  su peale täiega vihaseks!"
"Persse! Kes käskis vaenlase leeri minna?"
Alexander viidi jõe äärde ja lihane vend lasi tema kõigest kümneaastasesse kehasse kolm kuuli.(Seik lk 434-435 Päevalehe trükitud raamatus)
Raamatu lugemise alustamine tundus mulle õudne, kuna sain hirmutatud teose raskusest ja vägivaldsusest, ent tegelikkuses läks teos mul kiiresti ja lugemine oli igal juhul kerge.
Linsi kujutatud maailm on ka väga realistlik.  Ma suutsin endale ka kõige hullemaid olukodasid ette kujutada ja tundsin, kuidas sa ei saa kõrvale vaadata.  Ei saa eirata tegelaste kannatusi ja vaata et hakkad veel mõnele bandidole kaasa tundma. Plätule ma igastahes tundsin kaasa, viimane oli minu jaoks väga sümpaatne kriminaal. Pidevalt tabasin ma ennast mõttelt, et kui hindamatu on haridus ja head elutingimused. Kui palju muudab inimese käitumist ja valikuid see, kui tal on hea kodu, katus pea kohal ja koolihariduse omandamine ning tulevikus hea töö leidmine ei ole ulatamatutes kaugustes. Kui palju muudab see kõik inimese väärtust.
Teose sisu karmus ja vägivaldsus tõmbab  kahe jalaga maapinnale tagasi. Kui palju sotsiaalset ebavõrdust esineb ja tekib soov aidata asjade paranemisele kuidagigi kaasa... samas süstis Lins minusse ka võrdlemisi palju abitust. Läbi tegelaste mõtete ja tegude ilmneb nii palju abitust.
Sa ei pääse raskest olukorrast välja ja jääd justkui hammasrataste vahele, kus ikka ja jälle viib üks roim teiseni või muu pahateoni.  Ja alati, kui tundub, et sa saad rahus hingata, vähemalt üks tegelane teostab unistuse minna maale ja kasvatada mesilasi ja kanu, siis ei. Kõmaki-kõmaki ning see sama tegelane on siruli maas enese vereloigus. Raamatu lõpus oli mul igastahes see lootus juba ammu purunenud. Näiteks kui Ilusa vend soovis lõpetada kuritegeliku elu, tiksus mu peas juba mõte "No nii, kuidas siis tema kuuli kerre saab?"
Raamat mulle kokkuvõtvalt öeldes meeldis. Ta oli jõhker ja kohati äärmiselt jälk, kalk. Aga hea. Ta oli nagu avarii või õnnetus, kus sa ka parima tahtmise juures pilku kõrvale ei pööra ja vaatad, kuidas olukord su silme ees kulgeb.
Ja viimaks ka paar sõna filmist. Vaatasin sõber youtube abil filmi ära ja ka siin tekkis kurbus, et oh, miks ei kõnele ma võõramaa keeli. Sain aru, et ilmselgelt annaks originaalkeel mõlema teose, olgu see linal näidatav või paberilt loetav, niiii palju juurde. Film oli samuti tempokas ja arusaadavalt mõnede tegelaste osas vähem sisse piiluv ja paljud jõhkrused filmi ei jõudnud. Mulle meeldis väga filmis Benny aka Pääsu. Näitleja kehastas suurepäraselt seda, mida ma ka ise ettekujutasin. Ehkki minu ettekujutuses oli viimane siiski esialgu väiksema juuksepahmakaga. Ent Väikse tegelaskuju oli minu kujutluses küll kiilas ja kole. Ilus oli loomulikult ilusam... Ilmselt,  kui keegi küsiks, soovitaksin ma viimasel pigem filmi vaadata. Tempokas kiire, sisutihe. Seega mulle meeldis film isegi rohkem ja need 2 tundi olid ennast väärt. Film oli ka veidi optimistlikum ja rohkem Raketile suunatud. Viimane oli ka raamatus siiski positiivne kangelane, nii siis ka filmis.
Ilmselt film andis võimaluse mõelda, et ka vaene favela poiss saab kuskile jõuda ja olla enamat kui lihtsalt ainult jobu.



Lõppeks soovin kõigile meeleolukat kohtumist :)
Teesi

Tuba

Heihei :)

Olen tõenäoliselt „Toa“ kõige aeglasem lugeja, ometigi mulle raamat väga-väga meeldis. Aitäh sellele, kes selle mõtte välja käis.

Raamat oli tegelikult hea ja lihtne lugemine. Lugesin raamatut juba algusest peale hirmu ja ootusärevusega, sest pärast mõnda lehekülge hakkasin aimama, mis võib toimuda ja see on ju lihtsalt ÕUDNE. Ma tahtsin uskuda, et ehk see siiski pole nii. Mis siis reetis? Peamiselt ema-lapse suhe. Ema püüdis teha temaga kõike, mis on normaalne: korraldada sünnipäeva ( hoidis komme alles, et asendada küünlaid), korraldas erinevaid tunde – kehaline kasvatus, lugemine telekast ja loomulikult kisahetk. Teiseks loomulikult Vana Pagana nime mainimine kohe pärat mõnda lehekülge. Kolmas ja võib- olla peamine põhjus, miks hakkasin asja seostama oli raamatu tagakaanel olev lause, kus mainiti, et tegemist on raamatuga, mis tekitas palju meediakära pärast ilmumist.

Mis meeldis? Meeldis kirjutamisstiil, raamatut oli lihtne lugeda. Poole raamatu peal, kui nad vabadusse said, kartsin, et lugu vajub ära, kuid seda EI JUHTUNUD. Suur kiitus autorile. Tal õnnestus hoida lugejat ka raamatu lõpus huvitatuna. Kirjanik oli kindlasti teinud väga hea eeltöö ka meditsiinilisest aspektist, tuues välja fakte, millele mina polnud kunagi mõelnud. Pärast põgenemist lõi Jack ennast asjade vastu ja seda mainiti mitmes kohas. Alguses lähtusin sellest kui lihtsalt mingist kirjeldavast tekstist, kuid hiljem toodi välja ka põhjus- see oli põhjustatud ruumilise taju vähesusest, mida väikses toas ei saa normaalselt välja kujuneda. Kõik, mis kirja oli saanud, oli väga hästi läbi mõeldud. Tegelaste tunded, enne ja pärast välja saamist. Loomulikult toodi välja see, kuidas ema peaks oma lapsesse suhtuma, kui laps on tegelikult ahistamise tulemus. Mina ei tea, kuidas mina suhtuksin. Sellele probleemile tõmmati osavalt tähelepanu pärisisa tegelaskuju sisse toomisega. Samuti pöörati tähelepanu sellele, kuidas lapse kadumise tragöödia võib perekonna ühtsust mõjutada ning ühiskonna normidele- oli ju mitmeid asju, mille vastu Jack eksis.

Tegemist oli väga sisutiheda ja põneva raamatuga. 10 punkti minu poolt !

Madli-K.

Aivi Graafiline romaan

Nonii, siit tuleb mu elu esimene blogipostitus. Kuna laupäeval olen tööl, siis ei oleks kostümeeritud telefonivideokonverentskõne vist kõige asjakohasem... :)

Lugesin seekord Terry Pratchetti raamatut „Guards! Guards!“, mille on joonistanud Graham Higgins. Panen pildi ka:

Tunnistan, et võtsin selle raamatu (ja üldse selle žanri) kätte teatava eelarvamusega. Et justkui koomiksitest välja kasvanud juba või nii. Praegu ma enam nii kriitiline ei oleks. Oleneb muidugi, millisest nö. koomiksist on jutt.

Loetud raamat oli täiesti kaasahaarav, mõnusa huumoriga ja hästi joonistatud. Piltide kvaliteet on sellise žanri puhul mu meelest ikka väga oluline. Mulle meeldib küll lehest Pesakonna koomiksit lugeda aga üle kolme ruudukese korraga see ikka välja ei kannaks.

Raamatu tegevus toimub Ankh-Morpoki nimelises riigis, mida salakaval vennaskond tahab üle võtt. Selle tarvis kutsuvad nad nõiduse abiga ellu draakoni, kes riigis hirmu ja õnnetust külvama hakkab. Plaani järgi saavad nad ise draakoni üle võidu ja suurest tänutundest on kõik hea meelega nende ülemvõimuga nõus.

Loomulikult ei saa selliseid sündmusi sekkumata pealt vaadata linnavahid, kellega on hiljuti liitunud noor Carrot Ironfounderrson. Carrot on vägilasemõõtu heasüdamlik (et mitte öelda kohtlasevõitu) noormees, kes on sattunud üles kasvama päkapikkude kogukonnas. Linnavahiks saamine on tema jaoks suur au ja väljakutse ning selle tarvis on ta selgeks õppinud kõik seadused ja määrused, mida teised linnavahid ammu ei tea ega ka vajalikuks pea. Algab võitlus usinate kuid kohati väga saamatute linnavahtide ja kurja käsilaste vahel...

Mõeldes neile, kes võibolla ise plaanivad seda raamatut lugema/vaatama hakata, ei jätka ma siinkohal ümberjutustust. :)

Kuigi mulle antud raamatut täitsa meeldis lugeda siis usun, et kuigipalju graafilisi romaane edaspidi minu teele ei pruugi sattuda. Ühest küljest on neid suhteliselt vähe liikvel ja mulle siiski meeldib kui raamatut lugedes mul omas peas „pilt kerima“ hakkab. Silmaringi avardamiseks aga igati mõnus.

Ilusat suvelõpuraamatuklubiüritust teile!!

Aivi

Arvustus graafilistest romaanidest...

...graafilise romaani kujul

Chris Wooding "Malice"

Seekord pidime omal vabal valikul läbi lugema mõne graafilise romaani. Minu valik oli Chris Woodingi "Malice".

Chris Wooding "Malice" kujutab endast noortele suunatud köitvat ja õõvastavat fantaasiajutustust, kus põimuvad reaalne maailm ning ühe konkreetse koomiksi vertarretav sürreaalsus. Tegemist on omanäolise kombinatsiooniga graafilisest romaanist ja klassikalisest tekstipõhisest romaanist.

Paari sõnaga sisust:
Noorte seas levib kuulujutt, et on olemas üks salapärane koomiks nimega "Malice", mille äärmiselt detailirohketel pildiridadel tegutsevad noored, kes on pärast teatud rituaali läbimist reaalsest maailmast koomiksi kaantevahele sattunud.

Malice kujutab endast ohte ja lõkse täis võigast fantaasiamaailma, kus elusolenditeks on veidrad mehaanilised koletised, milledele annavad elu nende noorte hinged, kes on koomiksimaailmas hukkunud. Raamatu sündmustik leiab paralleelselt aset nii reaalses- kui ka koomiksimaailmas. Vastavalt sellele, kus parajasti tegevus toimub, on osaliselt koomiksis toimuv sündmustik antud edasi ka koomiksi vormis. Raamatu kaas, muide, on ruumiline, vihjates veel omakorda sisus asetleidvale kummalisele reaalsuse ja raamatumaailma kokkupõimumisele.

Tegemist on väga põneva ja kaasahaarava looga, mis on kirja pandud noore ja andeka autori Chris Woodingi (1977-) poolt. Chrisil ilmus esimene raamat juba 16-aastaselt ja terve oma täiskasvanuea on ta tegelenud raamatute kirjutamisega. Kirjutatu eest on ta pärjatud mitmete auhindadega.

Malice´l on ka teine osa, mille nimeks "Havoc". Hetkel see minuteada Eestis kättesaadav pole.

Igal juhul Malice´it soovitan soojalt koomiksi-, õudus- ja fantaasjajuttude austajatel lugeda.

R-13 raamat

R-Rühma 13. raamat esindab klubile veel seni lugemata uut žanri - graafiline romaan.
Üldistatult on graafiline romaan on korraliku raamatu mõõtu koomiksikogum, milles on kas kogutud või täiesti uued pildiread. See millise kangelase seiklusi keegi lugeda otsustab, on igaühe oma valik. Küll aga võib valikut mõjutada asjaolu, et järgmine kokkusaamine toimub nö teema-suvelõpupäevadena ehk kõik ilmuvad kohale enda loetud graafilise romaani peategelasena Karin T. poolt korraldatavatele suvepäevadele, mis tõenäoliselt leiavad aset Pangodis augusti viimasel nädalavahetusel, 26.-27. augustil.
Mõnusat lugemist suvepäikese all!

R-12 raamat

Järgmine ehk siis 12. kokkusaamise raamat on Khaleid Hosseini teos: kas "Lohejooksja" või "Tuhat hiilgavat päikest". Loomulikult on lubatud ka mõlema raamatu läbilugemine.
12. kohtumine toimub 3. juunil ning jääb Triinu ja Jaani korraldada.

Samuti otsustasime ära ka 13. kokkusaamise raamatu ehk suvelektüüri, milleks on R-Rühmale täiesti uus, veel lugemata žanr - graafiline romaan.
13. kohtumine toimub eeldatavasti augustis.

R-rühma raamatud

Siia kategooriasse riputame ülesse R-rühmas käsitletavaid raamatuid ning klubiõhtule mittejõudnud saavad siia alla kommentaaridesse lisada oma arvamuse antud raamatutest. Siia postituse lisamiseks tekitada uus postitus ning lisada sellele label "Raamatud"

Kümnes arvustus külalisliikmelt ehk vanade võlgade tasumine

Kui hakkasin seekordset raamatut välja valima, vaatasin kõigepealt ringi omaenese väikeses raamatukogus. Otsing sõnaga „kümme“andis neli vastet: Mart Saar „Kümme koorilaulu“, “Hillar Palamets „Kümme vakka teatrisoola“, Hannes Palang „Kümme. Koos kogutud maastikud 1997-2007“ ning Tiina Kala, Juhan Kreem, Anu Mänd „Kümme keskaegset tallinlast“. Peale seda oli valik juba lihtne, kuna paar aastat tagasi jõululaadalt soetatud raamat keskaegsete tallinlaste elust oli mul siiani lugemata.

Peab kohe ütlema, et tegemist ei olnud kõige lihtsama lugemisvaraga. Ajaloolastest autorid on küll ära teinud tohutu töö ja püüdnud nappide keskaegsete allikate põhjal kümne keskaegse inimese elu ja tööd lugejani tuua. Küll aga jäi minu jaoks veidi segaseks selle teose sihtgrupp.

Raamatu tagakaanelt loetud info lõi pildi, nagu oleks raamat mõeldud kõigile ajaloohuvilistele teejuhina Tallinna vanemasse ajalukku. Tegelikult on aga ilmselt vajalikud mõningased eelteadmised Eesti keskajast ja ilmselt ei tee paha ka kraad ajaloo alal. Ühesõnaga, kuigi seda esmapilgul ei ütleks, on tegemist tõsise teaduskirjandusega. Ja siit läksidki käärid minu ootuste ja tegelikkuse vahel. Ootasin küll teaduslikele allikatele põhinevat aga kõigile lihtsalt arusaadavat kirjeldust kümne keskaegse tallinlase elust. Nendele ootustele vastasid selles raamatus Anu Männi poolt kirjutatud peatükid keskaegse kaupmehe ja kullassepa tegemistest, kus lisaks allikatest leitu analüüsile oli veidi vaeva nähtud ka tausta kirjeldamisega lihtsas ja arusaadavas keeles. Ülejäänu kippus ausalt öeldes kuivaks jääma, olles oma olemuselt pigem teadusartiklite kogumik, mida ma nende kaunite kaante vahelt leida ei oodanud. Ehk nagu tihtipeale kipub olema – tehakse arhiivides tohutu suur ja aeganõudev töö ära aga rõõmu saavad sellest tunda ainult oma ala asjatundjad. Ilmselgelt loeb ajaloolane seda raamatut hoopis teistmoodi kui tavalugeja – see tähendab mina.

Kuid kui vorm kõrvale jätta, leiab raamatust huvitavat küllaga ka tavalugeja. Kasvõi näiteks rae tegevuse, kaupmeeste gildide või Tallinna Jeruusalemmade kohta. Viimane mõiste oli minu jaoks täiesti uus ja põnev avastus. Nagu ka see, et seegid keskajal inimestele krediiti andsid või sõna soldat päritolu. Ühesõnaga olin oma selle korra raamatuvalikuga veidi hädas aga ei kahetse.