Mina enne sind elik järelkajad Leedi jõuludest

Kui jõuluvana möödunud aastal rrühmlastele jõulupakid jaganud oli, oli Leedi lugemisnimekirja lisandunud briti armastuskirjaniku Jojo Moyesi "mina enne sind". Tõsi tol külmal talveõhtul pidas leedi teda veel hispaania härrasmeheks kelle nime peaks hääldama "Hoho Moijes", aga üpris ruttu sai selgeks et tegu on ikkagi Ühendkuningriigis sündinud briti naisterahvaga. Veel enne kui lumi sulada jõudis oli teos leidnud omale koha ka leedi raamaturiiulil, kuid sinna ta jäi. Isegi suvel linastunud raamatuteemaline film ei veennud tegema raamat+film kombot, et teose välkrünnakuna vallutada. Alles Egiptuse arst Sinuhe ja erakordselt kohutav Bosnia-Eesti jalgpallimäng viisid raamatu riiulilt leedi käte vahele, sest olgem ausad isegi eutanaasiast rääkiv armastusromaan ei võinud Eesti mängust kohutavamad olla.

Üllatus oli suur, kui leidsin lõpuks end veel ammu pärast pallilahingu lõpuvilet diivanil lehti keeramas ja teost läbi närimas. Ega seda närimist pikaks jagunudki, sest kolm päeva hiljem oli raamat taas leidnud tee raamaturiiulile, sest tal polnud mulle enam uusi lehekülgi ette sööta, sest need olid lihtsalt otsa lõppenud, tõsi teosele on kirjutatud ka järg, aga esmapilgul mulle tundub, et teose optimistlik lahtine lõpp on parem kui selle lõpu edasiarendamine, sest kui raamat on juba kirjutatud nii, et lugeja ootab lõpus suhkruvatti ja õhupalle, siis las lõpus olla see suhkruvatt ja õhupallid, millised täpselt las see jääda juba lugejale avastada.

Teos "Mina enne sind" oli natuke eriskummaline armastusromaan ja mõnes mõttes ka meeslugejale suhteliselt sobilik armastusromaan. Mulle endale tunduski, et teose suurim nõrkus oligi see, et teos oli kirjutatud armastusromaanina ning kõigile autori püüdlustele vaatamata ei suutnud teos vabaneda armastusromaani klišeedest (rikkad olid liiga rikkad ja peategelased liiga ideaalsed, raskused liiga ettearvatavad jne jne), mis muutis teose kohati liiga ettearvatavaks. Kui teose esimene pool oli rohkem kaasahaaravam ja pakkus rohkem ootamatuid valikuid ja sai mõtiskleda ka natuke teose sotsiaalkriitilisemat, teemadel -- kui palju röövib inimeselt võimalusi ta sündimisega kaasaskäiv sotsiaalne staatus, kas valikute puudumine on õigus valida, mitte kunagi enam valida. Samas mida edasi seda rohkem hakkas häirima et teos peab minema oma kindlatesse vagudesse, sest oli selge et poiss armus tüdrukusse ja tüdruk ka poisisse jne. Samas natuke häiris see et autor üritas teost laiendada pikkides vahele lisaks peategelase vaatevinklile ka peatükke,mis kirjeldasid sündmusi läbi mõne kõrvaltegelase pilgu. Nende peatükkidega oli minu jaoks vähemalt see häda, et need muutsid need kõrvaltegelasad veelgi nurgelisemaks ja kuigi nad võimaldasid mõtestada sündmusi läbi teiste vaatevinklite, rikkusid nad teose järjepidevust ja muutsid lugemise ebasujuvamaks. Võib-olla häirib see rahulikumal lugemisel vähem, aga lugedes järjest kolmandik raamatust tundus see kuidagi häiriv.

Aga samas mõnikordki ongi hea lugeda teost türdukust kelle jaoks on mesimummutriibulised sukkpüksid maailma kõige kaunim riideese, kus lõpuks hoopis päästja saab päästetud ning mille puhul sa juba esimesest lehest (või siis kiirest pilgust tagakaanele tulenevalt) sa tead mis ootab sind viimasel lehel.

Leedi punktid 7/10

R-Leedi