Mõnikord on pärast lugemist tunne, et said ise nii palju, et peaks kuidagi raamatule midagi vastu andma. Minuga juhtus just nii pärast Lothar-Günther Buchheimi "Das Boot" lugemist. Nii kirjutangi vast oma elu esimese raamatuarvustuse. Aga enne lugema hakkamist võiks korraks sulgeda silmad ja kuulata...seda heli, sest minu jaoks võtab just see heli selle raamatu 16-ne sekundiga kokku.
On aasta 1941 detsembrikuu, Saksamaa on tegelikult juba sõja kaotanud, kuid surm laastab Euroopas veel kolm ja pool aastat. Idas on kümnendi külmim talv peatanud operatsioon Barbarossa, kõrberebase soomuskorpus liigub Aafrikas vaid tagurpidi, Luftwaffe on juba ligi aasta liitlastele alla jäänud ning üle ookeani veab USA relvastust stalinlikule Punavenemaale ja Ühendkuningriikidele ikka juurde ja juurde. Ühel sellisel päeval sõidab merele ka selle raamatu peategelane allveelaev tüübist VII-C 60 x 5 meetrit suur plekksigar, tõsi liikumisruumi on seal oluliselt vähem. Meeskond on sellel laeval 50 meest magamiskohti on vast 30-nele, sest niikuinii on pooled mehed valves. Kuid hetkekski ei tohi unustada, et selles raamatus on sõda vaid rekvisiit, mis lava, kui seda plekkkoobast nii nimetada võiks, vaatajale/lugejale pidevalt meelde tuletab.
Allveelaev sõidab merele, alguses tuleb olla ettevaatlik, sest juba okupeeritud Prantsusmaa ranniku lähedal võivad neid iga hetk rünnata tommyde (lääneliitlaste) lennukid. Pärast paari häiresukeldumist õhurünnakute vältimiseks liigub laev Atlandi südamesse. Algab jaht, jaht vaenlase konvoile, lootusetu sõda et peatada sõjamasinat, mis niikuinii juba kordades tugevam on. Iga allveelaevnik loodab leida konvoid, kuid samas teab, et ründamine on harilikult oma surmaotsusele alla kirjutamine -- kolmest allvelaevast vaid kaks jõuavad sadamasse tagasi.
Aga mida pole on vaenlane, on vaid piiritu ookean. Vestlused muutuvad lühemaks, ja pausid sõnade vahel pikemaks. Aeg on ainus mida on küllaga. Raadio on ainus mis annab aeg-ajalt teada, et laevnikud ei olegi homo sapiensi viimased esindajad.... . Pärast iga raadiogrammi teevad kõik end nii ükskõikseks kui suudavad...... ja siis rünnakukäsk, kursimuutus, kontakt
, mis asendub põgenemisega. Sonarisignaal on justkui vikatimehe kelluke, mis annab teada, et jahimeeste kütid - allveelaevahävitajad peilisid välja su asukoha ning nüüd sõltub, kas komandör suudab viimasel hetkel pöörata laeva teisele poole kui ründav hävitaja oma süvaveepommid heidab ja siis natukese pärast kõlab sonar uuesti ja vikatimees viskab täringud uuesti õhku. Pärast pääsemist algab jälle ootamine. Ja nii jätkub elu selles maailmast eraldatud koopas veel kümneid ja kümneid päevi, otsides uut saaki. Raamaut lõpp on absoluutselt suurepärane ning ehkki justkui positiivne on ta ka kurbilus luigelaul Saksa allveelaevastikule.
Tegevusetus või tegevuste kirjeldamine, mida tehakse siis, kui midagi teha ei saa ongi see, mis selle raamatu minu jaok
s nii paeluvaks muutis. Võitlused toimuvad pigem allveelaevnike enda peades, surma ignoreeritakse, kuigi ta pidevalt üle õla vaatab. Surmast ja vaenlase rünnakust ei räägita ja salamisi teavad kõik, et just nemad on põhjus, miks laev põhja ei lähe, sest "mina" ei saa veel täna surra. Selles raamatus võib lugeda sadu lehekülgi, kus ei juhtu mitte midagi, kuid ikkagi oled pidevalt pinevil ning tahad teada, mis edasi juhtub. Minu jaoks oli tegu tõelise psühholoogilise kirjanduse tähega. See on raamat mis paneb sind surma üle naerma, ning toob välja sõja agoonia. Kahtlemata parim raamat mis ma sellel aastal lugenud olen. Kui enne lugemist ei tahtnud ma 1981 aastal IMDB top250 kuuluvat samanimelist filmi vaadata, kuna pidasin üle kolmetunnist filmi liiga pikaks, siis nüüd katsun kuskilt saada uncut versiooni, sest 4+h tundi tundub palju lootusandvam selle raamatu emotsiooni tegevuse(tuse) edasiandmiseks (õhustiku loomiseks), kuigi tegelikult võiks film ka 6+ tundi olla, sest alles siis suudaks kogu sõja agoonia vaataja endaga kaasa haarata.
...ja nüüd mängime allveelaevnike: kuu aega ei pese ennast, ei aja habet, lähed pidevalt voodisse samade riietega ja kui heliseb telefon, karjud "ALARM" lükkad laua ümber ning jooksed ruttu minema.
Tiit
-----
Pildid:
1. Ainus kontakt maailmaga, Saksa allvelaeva komandotorn (autoriõigused http://www.ww2incolor.com/german-navy/amy.jpg.html)
2. Tüüp VII-C allvelaev (autoriõigused: Mark Göcke arhiiv)
3. VII-C allveelaeva komandoruum (autoriõigus: Andre Cantarel)
Allveelaev sõidab merele, alguses tuleb olla ettevaatlik, sest juba okupeeritud Prantsusmaa ranniku lähedal võivad neid iga hetk rünnata tommyde (lääneliitlaste) lennukid. Pärast paari häiresukeldumist õhurünnakute vältimiseks liigub laev Atlandi südamesse. Algab jaht, jaht vaenlase konvoile, lootusetu sõda et peatada sõjamasinat, mis niikuinii juba kordades tugevam on. Iga allveelaevnik loodab leida konvoid, kuid samas teab, et ründamine on harilikult oma surmaotsusele alla kirjutamine -- kolmest allvelaevast vaid kaks jõuavad sadamasse tagasi.
Aga mida pole on vaenlane, on vaid piiritu ookean. Vestlused muutuvad lühemaks, ja pausid sõnade vahel pikemaks. Aeg on ainus mida on küllaga. Raadio on ainus mis annab aeg-ajalt teada, et laevnikud ei olegi homo sapiensi viimased esindajad.... . Pärast iga raadiogrammi teevad kõik end nii ükskõikseks kui suudavad...... ja siis rünnakukäsk, kursimuutus, kontakt
, mis asendub põgenemisega. Sonarisignaal on justkui vikatimehe kelluke, mis annab teada, et jahimeeste kütid - allveelaevahävitajad peilisid välja su asukoha ning nüüd sõltub, kas komandör suudab viimasel hetkel pöörata laeva teisele poole kui ründav hävitaja oma süvaveepommid heidab ja siis natukese pärast kõlab sonar uuesti ja vikatimees viskab täringud uuesti õhku. Pärast pääsemist algab jälle ootamine. Ja nii jätkub elu selles maailmast eraldatud koopas veel kümneid ja kümneid päevi, otsides uut saaki. Raamaut lõpp on absoluutselt suurepärane ning ehkki justkui positiivne on ta ka kurbilus luigelaul Saksa allveelaevastikule.Tegevusetus või tegevuste kirjeldamine, mida tehakse siis, kui midagi teha ei saa ongi see, mis selle raamatu minu jaok
s nii paeluvaks muutis. Võitlused toimuvad pigem allveelaevnike enda peades, surma ignoreeritakse, kuigi ta pidevalt üle õla vaatab. Surmast ja vaenlase rünnakust ei räägita ja salamisi teavad kõik, et just nemad on põhjus, miks laev põhja ei lähe, sest "mina" ei saa veel täna surra. Selles raamatus võib lugeda sadu lehekülgi, kus ei juhtu mitte midagi, kuid ikkagi oled pidevalt pinevil ning tahad teada, mis edasi juhtub. Minu jaoks oli tegu tõelise psühholoogilise kirjanduse tähega. See on raamat mis paneb sind surma üle naerma, ning toob välja sõja agoonia. Kahtlemata parim raamat mis ma sellel aastal lugenud olen. Kui enne lugemist ei tahtnud ma 1981 aastal IMDB top250 kuuluvat samanimelist filmi vaadata, kuna pidasin üle kolmetunnist filmi liiga pikaks, siis nüüd katsun kuskilt saada uncut versiooni, sest 4+h tundi tundub palju lootusandvam selle raamatu emotsiooni tegevuse(tuse) edasiandmiseks (õhustiku loomiseks), kuigi tegelikult võiks film ka 6+ tundi olla, sest alles siis suudaks kogu sõja agoonia vaataja endaga kaasa haarata....ja nüüd mängime allveelaevnike: kuu aega ei pese ennast, ei aja habet, lähed pidevalt voodisse samade riietega ja kui heliseb telefon, karjud "ALARM" lükkad laua ümber ning jooksed ruttu minema.
Tiit
-----
Pildid:
1. Ainus kontakt maailmaga, Saksa allvelaeva komandotorn (autoriõigused http://www.ww2incolor.com/german-navy/amy.jpg.html)
2. Tüüp VII-C allvelaev (autoriõigused: Mark Göcke arhiiv)
3. VII-C allveelaeva komandoruum (autoriõigus: Andre Cantarel)
President kiidab esimest julget raamatu soovitajat ja rõõmustab, et Tiidule on suvelugemine juba kustumatu raamatuelamuse kinkinud! Nii et kõik psühholoogilise romaani austajad, see raamat on teile!
VastaKustutaAitäh toreda kirjatüki eest. Ma ei ole kindel, et see raamat minu jaoks on, aga Sinu kirjutatud tutvustust oli küll huvitav lugeda.
VastaKustutaVajutasin lingile, kus soovitati "seda heli" kuulata enne lugemahakkamist - oleksin peaaegu kurdiks jäänud ;) (kõlarite helitugevus oli maximumile keeratud), aga tuleb tunnistada, et see raputas üles ja pani põnevusega teksti lugema.
VastaKustutaTänud huvitava kirjatüki eest!