Jack Londoni „Martin Eden“ tuli loosi tahtel jõulukotist just minule. Kui aus olla, siis ei osanud ma
sellest raamatust suuremat oodata. Siiski otsustasin just selle raamatu endaga lähetusse kaasa võtta
ja seetõttu sai see raamat väga kiiresti läbi loetud või oli asi selles, et raamat tõepoolest köitis.
Lugesin seda teel Londonisse, hotellis enne uinumist ja ka palavikus tagasi lennates- ühesõnaga igal
võimalikul hetkel ja see ütleb mõndagi
Raamat oli tõepoolest köitev. Alguses tundus see olevat lihtsalt ühe armastuse lugu ja keskenduvat
sellele, milleks armastus võimeline on. Armastusel pole piire, ühiskonna klassid ja haridus ei mängi
armumise puhul sugugi määravat rolli. Tunne tuleb tihtilugu ka iseendale ootamatult või nii
salamahti, et üks hetk ei saa enam arugi, kui ollakse „kõrvuni sees“. Martin Eden tundis Ruthiga
esimest korda oma elus, et see on naine, kes tegi teda paremaks ja äratas temas iha saada paremaks.
Kõigest sellest sai alguse Martini areng või ka allakäik..Martin leidis, et Ruthi pärast peab temast kui
nö metslasest saama haritud eliit. Tundub, et lisaks tohutule tahtejõule oli Martin ka veel üliinimlikult
heade geenidega, mis võimaldasid tal raamatutarkust linnulennult haarata. Natukene meenutas
romaani süžee „Lilled Algernonile“ peategelast, kus inimese areng toimus meeletu kiirusega ja mida
intelligentsemaks muutus peategelane, seda vähem suutis ta nautida elus pakutavaid lihtsaid asju.
Tulles tagasi teose juurde, peab ütlema ,et kuskil raamatu keskel fookus muutus. Eelnevalt elasin
kaasa Ruthi ja Martini armastusele, ent mingist hetkest muutus kõige olulisemaks Martini meeletu
areng ja pidevalt täienevad teadmised ja filosoofilised mõtisklused/kirjutised. Päris elus ei kujuta ma
ette, et sellise lühikese ajaga (minuarust oli tegu nii paari aastaga) võib kellegagi toimuda selline
hüppeline areng, olenemata loetud raamatute hulgast.
Raamat pani mõtlema/analüüsima, mis on armastus (mille üle me kõik oleme varasemalt ka
tõenäoliselt mõtisklenud). Kas armastus saab olla ajas muutumatu nagu Martin seda eeldas? Kas
õige armastus peaks püsima ka siis, kui armastatu suurimaid soove ei võeta arvesse? Kus on see
kompromiss enda ja armastatu soovide vahel?
Kui aus olla, siis olin raamatust tõepoolest vaimustuses, ent seda kuni viimase kahe leheküljeni, sest
lõpp oli minu jaoks ootamatu ja kuigi see oli mõistetav, ei meeldinud see mulle sellegipoolest. Ometi
soovitaksin seda kindlasti lugeda, sest kirjanduslikus mõttes on see suurepäraselt kirjutatud. Aitäh
jõuluvanale!!!:)
Kati
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar