Vabad valikud

Jätkan oma võlgade likvideerimist.



Vaba valik on üks keeruline asi. Kuna mulle ei meeldi täitmata kohustused, oli kindel plaan headele r-klubilistele lugemisega järele jõuda. Aga, kui Sul on lugemata raamatute virnad kodus igal vabal pinnal (osad neist veel lahkete inimeste laenatud, kes ilmselt oma raamatutest juba puudust hakkavad tundma), aga aega on vaid ehk tunnike päevas, ei olegi nii lihtne seda ühte ja parimat raamatut välja valida, millele pühenduda.

Kas lüüa lahti emalt saadud "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" või hoopis Pratchetti "Pikkmaa"? Uurida sügavamalt imekaunist ja sisukat "Merekultuurilugu" või võtta ette kevadiseks sünnipäevaks saadud raamat, 2011. aastal Bookeri auhinna võitnud "Kui on lõpp." Valikud....valikud...


Lõpuks sattus aga kätte hoopis Jana Reidla raamat " Eesti ehtekultuur. Muinasajast uusajani." Olin seda raamatut poelettidel mitmeid kordi lehitsenud aga kõrge hind ja olgem ausad väga spetsiifiline sisu olid siiani takistanud seda raamaturiiulisse muretsemast. Mardilaadal jäin kirjastuse raamatuletil seda raamatut järjekordselt lehitsema, vaatasin hinda ja sinna letile ta minust jäi.

Oma üllatuseks avastasin aga sama raamatu keset laadamelu ühe meesterahva letinurgalt ja märgatavalt soodsama hinnaga. Üllatunult mainisin seda ka müüjale. "Nojah! ütles ta uhkusega "Tegelikult on see minu naise kirjutatud raamat!" Peale seda ei olnud küsimustki, kodusele riiulile see raamat sealt laadalt tee leidis.

Ja nüüd siis võtsin lõpuks aega ka süveneda. Raamat on teaduskirjandus oma parimal kujul, kasutatud on rohkesti erinevaid allikaid, viitamine selge ja korrektne, raamatu ülesehitus loogiline ja kujundus lihtsalt ilus.
Väga meeldib mulle, et ülesehitust alustab autor algusest, ehk kõigepealt on ära toodud materjalid, millest Eestis ehteid valmistati, seejärel järgneb töövõtete lahti seletamine. Ja alles seejärel jõutakse juba eestlaste riietuse ja ehete kirjeldamiseni läbi erinevate ajaperioodide ja raamatu lõpuks ka ehtetüüpide (sõrmused, sõled, rinnanõelad jne) kaudu.

Väga kiidan autorit rohkete fotode  ja jooniste ning eriti erinevate rekonstruktsioonide kasutamise eest piltidel, seda teed oleks võinud isegi tunduvalt rohkem kasutada. Ma saan aru, et selline lähenemine on väga aja- ja töömahukas ning sageli info puudulikkuse tõttu ka tänamatu tegevus aga üks asi on näha lihtsalt joonistel taustal lebavaid ehteid, hoopis põnevam on näha aga pilti, kus seisab kena neiu Saaremaa 11. sajandi rõivastes ja ehteid kandes. Pilt hoopis selgem.

Igal juhul oli tegemist väga huvitava lugemisega, teadagi, naistele ju ehted ikka meeldivad. Ja ausalt öeldes olen tundnud isegi nõutust, nähes Soome rahvusmuuseumis vitriinide kaupa imekauneid muinasaegseid ehteid, mõeldes omaette, et kas meie kogud siin Eestis siis tõesti nii palju kehvemad on, et neid inimestele niimoodi kompleksselt ühes kohas kokku kogutuna ei näidata. Ei ole me kehvemad midagi, seda saab sellest raamatust näha küll. Nii et rahvuslikule uhkusele tuleb lugemine kasuks.