Nii nagu elu Mallorcal, rahulik ja kulgev, läks ka minu raamatu lugemine poc a poc. Ehk et vabandan, et oma kokkuvõttega olen hiljaks jäänud. Kuigi, tuleb tunnistada, et see raamat polnud päris selline, mida käest ära ei saa panna, siis sellegipoolest, olles lugenud viimased read, keerasin ma uuesti tagasi esimestele lehekülgedele, et korraks endale meelde tuletada, milline oli peategelena raamatu alguses. Niiet siis vist polnudki väga igav...

Võiks öelda, et lugema asudes (muuseas üle pika aja üldse ilukirjandust) olin umbes sama kärsitu ja läbematu, kui see äsja Mallorcale saabunud londonlane, lastes silmadega kiirelt kirjeldustest üle ning oodates, millal see õige tegevus pihta hakkab. Proovides end ümber lülitada ümbritsevast linnamelust väiksesse Hispaania külakesse, hakkasin isegi nautima seda lihtsust. Huvitav oli jälgida võrdluseid, millises tempos kulgeb elu Londonis ning mismoodi erineb ajakulg Mallorca külakeses, mismoodi see ümbritsev mõjutab seal elavat inimest ja tema olemust, arusaamisi ning põhiväärtushinnanguid. Suurlinnas on oluline täpsus, et poleks ühtegi raisatud minutit, suures virr-varris olulise eristamine ebaolulisest. Väikeses maakohakeses pole hullu sellest, kui kaardi või kutse peale saab vale koha nimi ja seetõttu läheb "raisku" 40 minutit. Milleks ärrituda eksole ja teha pisiasjadest suurt numbrit?! Pigem saab seal selgemaks, mis siis tegelikult on oluline....inimesed ise, üksteisest hoolimine.

Aeg kaotab igasuguse tähtsuse. Oluline on oskus märgata ja hinnata ümbritsevat. Märgata seda luksust, mida Londonis on võimalik kalli raha eest osta nahast lõhnava sisaliku näol. Tõmmates paralleele Londoniga, tuleb rabada tööd selle nimel, et siis saaks käia raha eest nt spordiklubis "aega maha võtmas" joogat tehes, mediteerimas. Mõtlemapanev. Huvitav, kas mallorcalaste keskmine eluiga võiks olla ka nt pikem kui meie ehk siis põhjamaa inimestel?

Olenemata sellest, et raamat oli puhas kirjeldus ühest aastast elust Mallorcal ilma igasuguste seiklusteta, vaid täies eheduses nii nagu üks aasta seal ühel perel võikski kulgeda, oli päris mõnus vaheldus lugeda midagi sellist ning õppida natuke tundma Mallorca inimest.

Hele-Riin