"Ta võib ju su vend olla, aga ta on vaenlane! Saad sa aru? Ei mingit perekonnavärki! Tuleb ta maha lüüa!" ütles Porgand alles kolmeteistkümneastasele Vitamiinile."Ma tean vennas! Aga, tead, parem kui ma ta päeval kinni võtan. Öösel on ema kodus."
"No siis lähme kohe sinna ja kui ta kodus on, lööme maha."
"Sa tuled ka?"
"Muidugi!"
Nad jooksid Porgandi soovitusel mööda kõrvaltänavaid. Nad piilusid iga nurga tagant, ühtki vaenlast polnud liikvel. Et Porgandile oma ustavust näidata, pakkus Vitamiin ise välja: "Lähme minu poole, äkki see värdjas magab seal."
Ja magaski. Revolvritoru kuklas äratas ta üles, ta viidi tänavale, tema ainus võimalus oli venda ähvardada: " Kui emme teada saab, et sa mu maha lasid, saab ta su peale täiega vihaseks!"
"Persse! Kes käskis vaenlase leeri minna?"
Alexander viidi jõe äärde ja lihane vend lasi tema kõigest kümneaastasesse kehasse kolm kuuli.(Seik lk 434-435 Päevalehe trükitud raamatus)
Raamatu lugemise alustamine tundus mulle õudne, kuna sain hirmutatud teose raskusest ja vägivaldsusest, ent tegelikkuses läks teos mul kiiresti ja lugemine oli igal juhul kerge.
Linsi kujutatud maailm on ka väga realistlik. Ma suutsin endale ka kõige hullemaid olukodasid ette kujutada ja tundsin, kuidas sa ei saa kõrvale vaadata. Ei saa eirata tegelaste kannatusi ja vaata et hakkad veel mõnele bandidole kaasa tundma. Plätule ma igastahes tundsin kaasa, viimane oli minu jaoks väga sümpaatne kriminaal. Pidevalt tabasin ma ennast mõttelt, et kui hindamatu on haridus ja head elutingimused. Kui palju muudab inimese käitumist ja valikuid see, kui tal on hea kodu, katus pea kohal ja koolihariduse omandamine ning tulevikus hea töö leidmine ei ole ulatamatutes kaugustes. Kui palju muudab see kõik inimese väärtust.
Teose sisu karmus ja vägivaldsus tõmbab kahe jalaga maapinnale tagasi. Kui palju sotsiaalset ebavõrdust esineb ja tekib soov aidata asjade paranemisele kuidagigi kaasa... samas süstis Lins minusse ka võrdlemisi palju abitust. Läbi tegelaste mõtete ja tegude ilmneb nii palju abitust.
Sa ei pääse raskest olukorrast välja ja jääd justkui hammasrataste vahele, kus ikka ja jälle viib üks roim teiseni või muu pahateoni. Ja alati, kui tundub, et sa saad rahus hingata, vähemalt üks tegelane teostab unistuse minna maale ja kasvatada mesilasi ja kanu, siis ei. Kõmaki-kõmaki ning see sama tegelane on siruli maas enese vereloigus. Raamatu lõpus oli mul igastahes see lootus juba ammu purunenud. Näiteks kui Ilusa vend soovis lõpetada kuritegeliku elu, tiksus mu peas juba mõte "No nii, kuidas siis tema kuuli kerre saab?"
Raamat mulle kokkuvõtvalt öeldes meeldis. Ta oli jõhker ja kohati äärmiselt jälk, kalk. Aga hea. Ta oli nagu avarii või õnnetus, kus sa ka parima tahtmise juures pilku kõrvale ei pööra ja vaatad, kuidas olukord su silme ees kulgeb.
Ja viimaks ka paar sõna filmist. Vaatasin sõber youtube abil filmi ära ja ka siin tekkis kurbus, et oh, miks ei kõnele ma võõramaa keeli. Sain aru, et ilmselgelt annaks originaalkeel mõlema teose, olgu see linal näidatav või paberilt loetav, niiii palju juurde. Film oli samuti tempokas ja arusaadavalt mõnede tegelaste osas vähem sisse piiluv ja paljud jõhkrused filmi ei jõudnud. Mulle meeldis väga filmis Benny aka Pääsu. Näitleja kehastas suurepäraselt seda, mida ma ka ise ettekujutasin. Ehkki minu ettekujutuses oli viimane siiski esialgu väiksema juuksepahmakaga. Ent Väikse tegelaskuju oli minu kujutluses küll kiilas ja kole. Ilus oli loomulikult ilusam... Ilmselt, kui keegi küsiks, soovitaksin ma viimasel pigem filmi vaadata. Tempokas kiire, sisutihe. Seega mulle meeldis film isegi rohkem ja need 2 tundi olid ennast väärt. Film oli ka veidi optimistlikum ja rohkem Raketile suunatud. Viimane oli ka raamatus siiski positiivne kangelane, nii siis ka filmis.
Ilmselt film andis võimaluse mõelda, et ka vaene favela poiss saab kuskile jõuda ja olla enamat kui lihtsalt ainult jobu.
Lõppeks soovin kõigile meeleolukat kohtumist :)
Teesi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar