reede, 17. oktoober 2014

R-Rühma-metsik R-34

TÄHELEPANU!
JÄRGNEV TEKST VÕIB SISALDADA LINGVISTILISELT MEELEVALDSET KEELEMETSIKUT, MIS ON PÕHJUSTATUD METSAHÄRRA MIKITA TEOSE LUGEMISEST! EBASELGUSTE VÕI ARUSAAMATUSTE KORRAL PÖÖRDUGE METSA!


Seekordsele R-paleolingvistilise R-sünesteesia R-diskursusele looduslikult liigirohkesse devoni ja siluri sünteesi sängi Alam-Pedja ülemjooksu reservaadis kogunes veripunase jagu (kõik mitmiktajurid* teavad juba/jube hästi, et igal numbril on värv!) rrühma-metsikuid: lisaks presidendipaarile, Aivi, Grete ja Karin ning meie vahvad uusliikmed Kristi ja Karl. Üheskoos otsustati peegelneuronid käivitada ja ahvimetsik* endas vabastada ning pidada seekordne arutelu vaatetornis („kuigi enamikul inimestest ronimistung suuremaks saades hääbub, tuleb ette silmatorkavaid erandeid”*) ja"puhuda metsa veerel juttu mõne targa inimesega - see ongi maailma kõige võimsam mõtlemise süsteem."*
Püssipaukude ja täägitärina ning kahurikõmina saatel võis meie looduskaunis kohtumine alata.**

Et metsas ellu jääda, oli Leedi kotikeses seekordne teemajook kama,
karjala pirukad, pohlamuffinid, kamakäkid, kiluleivad, kultuurjõhvikad ja kuum tee.
R-metsikud
Tundmaks end tõelise kännumetsikuna* läbi oksametsikute, sai igaüks ülesandeks leida üks oks, üks mitteoks ning üks mõtteline oks. Eks iga oksajupp ole väike viisijupike suurest laulupuust! Iga puu ja iga oksa sisse on pandud laul ja sealt see enam välja ei pääse! Kogutud oksi läks tarvis Leedi semiootika-metsikusviktoriinis. Küsimused, mida siis õigupoolest diktüoneemaargilliit ehk graptoliitargilliit endast kujutab, kus peitub keele grammatiline vundament, või miks ei saanud „Puhastuse” Aliide eestlane olla jpm, leidsid vähemal või veel vähemal määral oma semiootilised vastused. Viktoriin käis kultuurjõhvikate peale, mille presidendipaar kultuursete linnainimestena eelmisel päeval turult muretsenud oli ja kenasti metsa kaasa võtnud. „Kultuur mitte ainult ei arenda, vaid ka takistab inimest”*, vat nii. Semiootikasangariks tituleeriti uusliige Karl, kes mõistis kõige täpsemini igasugu leghorne ja muid lingvistilisi elukaid. Lisaks topsitäiele jõhvikatele, mis on ühel korilasel tarvis talve üleelamiseks, oli auhinnaks Contra luulekogu – pisuke vaimutoit marjade kõrvale. Hurraa!


Täitsa uued: Kristi ja Karl




Kui kõik semiootika diskursusele viidud olid, järgnes Mikita-metsikautoritutvustus „Lingvistilise metsa”, mida on nimetatud kümnendi olulisimaks teoseks, ja mis on teadjameeste-arvustajate poolt vägagi ülistatud raamat, üllatavalt noorest autorist, kes, tuleb välja, on Aivi, Grete ja Karin P. Novartise-metsik eelkäija.

Raamatu R-diskursust alustasime kirjametsiku* Teesi ugri tugrade*, st „”õige-metsik” kirjatehnika, sellises kirjutamises on hoogu. Kirjutada võib ühe või kahe käega, mõne tähe vasema, mõne parema käega”, metsiku ettelugemisega - „õige lugemine, ikka ihu ja hingega, mets õrnalt vastu kajamas”.

Ka edasine arutelu kujunes sisukaks ja põhjalikuks. Seekordne raamat polnud kellegi jaoks lihtne lugemine ning vähemal või rohkemal määral oldi end sellest ikka läbi puretud... Mis siis kõige rohkem häiris?
Liigne meelevaldsus, struktuuritus, pidevad kordused, tõestamata, tüübist „netist lugesin, järelikult nii on” faktide rohkus, tarbetu võõrsõnade (kohati kohatu) kasutamine... Ilmselt olid osad nendest ka taotluslikud, st ühe mehe mõtete vaba lend Välgi metstes, kohas, kus hullus Juhan Liiv. Mõte uitab ringi nii nagu tahab. Loomulikult on tore rusikaga vastu rinda taguda ja lõbus lugeda, kuidas meie väike Eestimaa ongi maailma naba ja maailm poleks üldse see, mis ta praegu on, kui poleks toda ugri-mugrit. Tuletasime ka ise välja, et „Sõrmuste isanda” Gandalf on Vanemuine, mis Vanemuine ning nime pani Tolkien talle ilmselgelt Kandle järgi – loogiline. Sünesteesia ehk mitmiktaju käsitlus osutus üldiselt päris huvitavaks teemaks ning raamatus kirjeldatud metsatunnet ja jalgrattasõidutunnet jagati ka rrühmlaste poolt. Tundus, et kõike oleks võinud ehk ka Harju-loogiliselt ilma semiootilise (võõr)keelekümbluseta kirja panna, võibolla oleks siis lihtravale see kraam söödavam olnud. Lugedes olid rrühmlased ka üht-teist tsiteeritavat endale üles märkinud ja need laused olid kenas ja arusaadavas eesti keeles:
Rumal on õnne suhtes ahne, tark ei ole”*
Pimedas on tähed heledamad”*

Kohtumise lõpetuseks otsustati kõnnimetsikult* „hulkuda korilase taevase laega raamatukogus”*, et kogeda, kuidas „puud tantsivad, kui inimene neist möödub”*. Teel tuli ületada veidi lennumetsik* rippsild; väikse saba ja sarvedega seenemetsiku* äratas igaühes kärbseseentega kohtumine; tsibihärblased jäid sedapuhku aga märkamatuks.

*V. Mikita „Lingvistiline mets”


** Samal ajal toimus „naaberkrundil” sõda (väidetavalt mingit sorti õppus)

2 kommentaari:

  1. Suurepärane kokkuvõte. Kiidan!

    VastaKustuta
  2. Väga metsik lugemine, vajan rahukohvi. Muidu suurepärane, õigele ugrilasele kohane kirjutis.

    VastaKustuta