HEA RAAMAT: Anthony Doerr "All the light we cannot see"

Kuna esitati üleskutse, et rohkem blogisse postitada, siis lisan siia ka väikese sissekande.

Kahjuks ei jõudnud me laupäevasele Stephan Kingi kokkusaamisele, lootsime küll jõuda, aga kuna oli üsna varajane kokkusaamine, siis ei jõudnud. Samas kaasneb sellega tore lugu, mille jutustan enne kui tutvustan ühte head lugemist. See on lugu vähesest informeeritusest ja vajadusest süveneda taustinfosse enne kui süvened raamatusse. Nimelt laenutas, mu armsaim meile Tumeda Torni raamatu, mille ma siis tema käest tirisin ja hakkasin usinalt lugema. Olles avatud Stephan Kingile ja tema artistlikule visioonile, ei võtnud ma väga raskelt seda, et ühtegi tegelast justkui sisse ei juhatatud ja aina viidati mineviku sündmustele. Uue raamatu kätte võtmisel ei tea, mis tüüpi raamatuga on tegu ja ülesehituseks on võimalusi mitmeid. Nõnda eeldasingi, et küll ta hüppab "ajas tagasi" ning seletab hiljem kõike, mis praegu seletamatuks jääb, aga mida raamat edasi, seda kahtlasemaks see perspektiiv muutus. Ja nii juhtuski, et raamatut kinni pannes ilutses selle kaanel kena roomanumber "VII". Vot siis. Ei hakka siin seda sisu arutama juhuks, kui on keegi, kes plaanib veel seeria läbi lugeda ja sinna pole veel jõudnud, sest spoilereid on palju.

Tulles nüüd kõnealuse raamatu juurde:

Anthony Doerr "All the light we cannot see"

Raamatut soovitas mulle Tiit, kes Janne suureks meelepahaks oli olnud lugemisperioodil jõuliselt raamatu maailma kistud ja pärismaailma toimetamised olid visad tulema. Ja tõesti on tegemist väga hea raamatuga, mis õigustab korraks muu maailma pausi panemist. Ma püüan sellest raamatust kirjutada nõnda, et jääks alles raamatu maailma ja tegelaste avastamine. Olgugi, et raamat sai läbi juba tugevalt enam kui kuu tagasi, on raamatu maailmasse tagasi astumine äärmiselt lihtne ja loomulik. 

Tegevus toimub II maailmasõja aegses Euroopas ja keskmes on peamiselt kaks tegelast, kes mõlemad saavad raamatu jooksul kalliks ja panevad endale poialt hoidma. Raamat koosneb peatükkidest ja need on ajaliselt segamini aetud (sellest ka see nii veendunud seisukoht, et küll King hiljem oma asjad lahti seletab). Nõnda saab autor tutvustada erinevaid tegelasi ühtlaselt läbi raamatu ja kuvada paralleelselt kontrastseid olukordi, kuhu tegelased oma keerdkäikude jooksul sattusid. 

Alguses lugesin aeglaselt ja sain tegelastega sõbraks, kujutlesin ennast kummagi tegelase erilisse maailma, tajusin sõja mõttetust ning nautisin rikkumatuse ilu. Kõik need lood viisid, aga risttee suunas ja oomeneid sellele oli autor peitnud tee peale mitmeid. Ja mingil hetkel see juhtus - enam ei olnud võimalik raamatut käest panna. Tugevalt pöial rusikasse surutult ja kohati lausa hinge kinni hoides lugesin raamatu viimase osa lõpuni. Ja seal ma siis olin kell neli hommikul, emotsioonidest tulvil, hakates vaikselt mõistma, et paari tunni pärast pean tõusma, et tööle minna. Ju ma magasin ja käisin töölgi ning töögi sai tehtud, aga ma ise olin hoopis mujal. Küllap unetus aitas kaasa, luues puhvri minu ja maailma vahele, nõnda et Marie-Laure ja Werner said oma teekonnad veelkord korduvalt läbi käia ja juurelda, kas mõnda sammu ei oleks pidanud teise suunda seadma või kas kõik pidigi nõnda minema. 

Autorile au andes, on tal õnnestunud luua terviklik lugu, kus kõik otsad saavad kokku tõmmatud loomulikult ja ausalt. Käesolevat lõiku mõistate pigem alles siis, kui raamat on läbi, sest raamat on kirjutatud rafineeritult ja peenelt ning sügavam sisu tuleb ise üles korjata, ega ole autori poolt selga valatud. Lugu oli mitmel tasandil, kus aluse paneb põnev kaasahaarav lugu, mis kulgeb pressimata ja loomulikult. Teiseks diskuteeris autor väärtuseid, rikkumatust ja ideaale ning kahe süsteemi erinevat lähenemist neile (M-L vs F). See diskussioon oli tehtud peidetult ja apostlit lugemata, jäädes hoolimatule lugejale hoopis märkamata. Tegelased ei ole "must-valged" vaid vahepealsetes hallides toonides, andes kõigile tegelastele arusaadava motivatsiooni ja põhjendades nende teod. Kogu raamatut värvisid ka võimsad sümbolid. 

Seega kui soovite lugeda intelligentset raamatut, mida on huvitav lugeda, mis moodustab võrratu terviku ja mis ei lõppe kui panete läbi loetud raamatu käest, siis soovitan kindlasti lugeda seda raamatut. 

Anthony Doerr "All the light we cannot see"

teRvitustega,

Karl

EDIT: Tiidu arvustuse link.