Nonii, siit tuleb mu elu esimene blogipostitus. Kuna laupäeval olen tööl, siis ei oleks kostümeeritud telefonivideokonverentskõne vist kõige asjakohasem... :)
Lugesin seekord Terry Pratchetti raamatut „Guards! Guards!“, mille on joonistanud Graham Higgins. Panen pildi ka:
Tunnistan, et võtsin selle raamatu (ja üldse selle žanri) kätte teatava eelarvamusega. Et justkui koomiksitest välja kasvanud juba või nii. Praegu ma enam nii kriitiline ei oleks. Oleneb muidugi, millisest nö. koomiksist on jutt.
Loetud raamat oli täiesti kaasahaarav, mõnusa huumoriga ja hästi joonistatud. Piltide kvaliteet on sellise žanri puhul mu meelest ikka väga oluline. Mulle meeldib küll lehest Pesakonna koomiksit lugeda aga üle kolme ruudukese korraga see ikka välja ei kannaks.
Raamatu tegevus toimub Ankh-Morpoki nimelises riigis, mida salakaval vennaskond tahab üle võtt. Selle tarvis kutsuvad nad nõiduse abiga ellu draakoni, kes riigis hirmu ja õnnetust külvama hakkab. Plaani järgi saavad nad ise draakoni üle võidu ja suurest tänutundest on kõik hea meelega nende ülemvõimuga nõus.
Loomulikult ei saa selliseid sündmusi sekkumata pealt vaadata linnavahid, kellega on hiljuti liitunud noor Carrot Ironfounderrson. Carrot on vägilasemõõtu heasüdamlik (et mitte öelda kohtlasevõitu) noormees, kes on sattunud üles kasvama päkapikkude kogukonnas. Linnavahiks saamine on tema jaoks suur au ja väljakutse ning selle tarvis on ta selgeks õppinud kõik seadused ja määrused, mida teised linnavahid ammu ei tea ega ka vajalikuks pea. Algab võitlus usinate kuid kohati väga saamatute linnavahtide ja kurja käsilaste vahel...
Mõeldes neile, kes võibolla ise plaanivad seda raamatut lugema/vaatama hakata, ei jätka ma siinkohal ümberjutustust. :)
Kuigi mulle antud raamatut täitsa meeldis lugeda siis usun, et kuigipalju graafilisi romaane edaspidi minu teele ei pruugi sattuda. Ühest küljest on neid suhteliselt vähe liikvel ja mulle siiski meeldib kui raamatut lugedes mul omas peas „pilt kerima“ hakkab. Silmaringi avardamiseks aga igati mõnus.
Ilusat suvelõpuraamatuklubiüritust teile!!
Aivi
pratchetti kettamaailma lugusid on mittegraafiliselt vast isegi toredam lugeda, kui graafiliselt, vähemalt selline mulje tekkis mul pärast ühe teise Kettamaailma graafilise romaani läbi lugemist. Seega kui pildisel kujul Terry meeldis, siis loe ka klassikalist varianti, mõnus 3-4 tundi lõbusat lugemist garanteeritud.
VastaKustuta