Jõuluraamat "Tappa lauluräästast"

Tappa laulurästast.

Sain jõuluvanalt kingiks raamatu „Tappa lauluräästast“ ja see sobis suurepäraselt raamatu „The Help“ temaatikaga, esindades viimasele eelnenud aega. Raamat ise oli väga hea ja ilus lugemine. Lugu oli ühest valgete perest, kus isa kasvatas üksinda kahte last – poeg Jem (12) ja tütar Nirksilm (Jean Louise, 7). Kuigi see pere ei vastanud tolle ajastu normidele ja laste kasvatus oli samuti ühiskonna tavade normist kõrvalekaldunud, andis see lastele vabaduse ja moraalse kompassi, mis oli tollest ajast ees.

Raamat oli hästi ülesehitatud, lustakas ja käsitles tõsisemaid teemasid läbi laste veel rikkumata silmade. Väga nauditavad olid tegelaste omavahelised suhted, mida suutsid maalida tegelased koos oma peenete nüanssidega. Kõigest täpsemalt sai räägitud vastaval mitteametlikul kokkusammisel. Loo täpsemaid aspekte siin ei käsitleta, sest see on lugemist väärt raamat.

Täpsemalt kokkusaamisest. Kohale saabus üks raamatulugeja ja ürituse fotograaf.



Üritus algas Sadamateatrist, kus oli üks viimaseid „Tappa laulurästast“ seansse. Ootused olid kõrged, kui asusime etendust vaatama saali, mis võimaldab anda etendusi väga vahetult. Mida etendus edasi läks, seda suuremaks kasvas segadus inimestes, kes on raamatut lugenud. Etenduse lõppedes oli tulemuseks totaalne hämming.



Ma ei tea, miks ei võiks Vanemuise lavastajad siis juba ise lugusid kirjutada, kui nad ei taha absoluutselt originaalmaterjali edasi anda.

Kokkuvõttes oligi sarnasus ainult tegelaste nimedes. Raamatu hooliv ja toetav vanem vend Jem oli täielik vastand etenduse totaalsele egostilikule ja jonnakale Jemile. Nirksilm oli tragi ja õigustundliku poisiliku noore neiu asemel kriiskav ja virisev hellitatud plika. Raamatust tuttav muhe sõber Dill on etenduses suht emo sõbranna Dill, kes otsustab Nirksilmaga abielluda tuues samasoolisuse motiivi etendusse (kaasajastamine??).

Kõige suurem pettumus oli, kuidas käsitleti nende isa Atticust, kes oli raamatus tasakaalukas ja väga hooliv oma laste suhtes neid löömata või isegi häält tõstmata. Ta võttis vastu õigeid ja raskeid moraalseid otsuseid, olgugi et see ei olnud talle endale kasulik. Ta kasvatas oma lapsi konkreetselt, aga jättes neile vabaduse ise oma elu üle otsustada. Lavastuses aga oli ta saamatu isa, kes karjus korduvalt ja põhjendamatult oma laste peale. Sisse olid viidud liinid, mis motiveerisid teda tegema tehtud otsuseid isiklikel motiividel, mitte kuna see on õige. Lisaks pandi ta etenduses hülgama tema moraalset õigluse tunnet, kui rasked valikud puudutasid ta enda peret.

Ehk siis on väga tugev kahtlus, et lavastajal polnud aega raamatut läbi lugeda ja lahendas oma ülesande nagu paljud õpilased, kes leiavad netist mingi häguse kokkuvõtte ja saavad lugemiskontrollis oma kolme kätte. Ausalt öeldes on see suurepärane uudis, et seda tulevikus etendust varsti enam ei mängita, sest kahjuks ei saanud nad ühegi raamatu pointi edasi andmisega hakkama. Tahes-tahtmata tekib tunne, et tegemist oli ainult rahakogumis projektiga, tehes kohutav säästu-etendus väga hea raamatu põhjal, mis raudselt meelitab inimesed saali, sest kas üldse on võimalik nii head lugu ära rikkuda. ON KÜLL. Ja hullemini, kui arvata võiks.

Seega soovitan selle raamat kätte võtta, kui on soov veeta kvaliteetaega sümpaatsete tegelastega, kes sattuvad huvitavatesse sekeldustesse, toovad naeratuse näole ja maadlevad oma rikkumata ilus ühiskonna rikutud suhtumistega.