Kirjandustund "Preili Smilla lumetaju" ehk 38. kohtumine

Kirjandustunni algusaeg osutus rangest õpetajast hoolimata küllaltki vabaks. Ja nii tõusime me kõik 20 minutit pärast planeeritud aja möödumist ja häälestusime vaikselt seistes eesootavaks pingeliseks tööks, kuni õpetaja Kristi lubas meil istuda. Tunni teemaks oli Peter Hoegi raamat „Preili Smilla lumetaju“ ja kurjakuulutava varjuna jõudis paljudele järele tegemata kodutöö – ettekanne Peter Hoegi elust. Õnneks olin selleks valmistunud ja peagi leidsingi end klassi eest erakuna tegutsevat Hoegi tutvustamas.

Pärast õnnestunud ettekannet ootas klassi ees lugemistest, kus nutitelefonide abil tuli kiiresti valida õigeid vastuseid (https://play.kahoot.it/#/?quizId=819d8db1-8a29-4ca9-9c4d-93801b7f380e). Parima tulemuse saavutas Hele-Riin, kes tabas 11-st küsimusest 9. Selleks hetkeks olime juba teosesse sisse elanud, aga Tiit läks veel sammu edasi, kui kehastus Smillaks, kes on peale raamatu tegevustiku lõppu saabunud Kopenhaagenisse ja annab pressikonverentsi. Peale visa maadlust „liberaase maailma sotsiaalajakirjadega“ andis Smilla-Tiit põhjaliku vastuse ununenud küsimusele, kasutades metafoorina arvude süsteemi võrratut maailma. Nõnda põhjalik küsimus vastas ka seni küsimata küsimused ja ovatsioonide saatel loeti Tiidu etteaste igati õnnestunuks. 

Järgnes ärev raamatute lehitsemine ja kõik otsisid Smilla, mehaaniku ja Esajase kirjeldusi. Peale kirjelduste ettelugemist nõustusid kõik, et filmis kujutatud mehaanik oli täielik ebaõnnestumine ja raamatu üks olulisemaid tegelasi oli asendatud hoopis teise, pisikese tegelasega. Aga Esajas oli olnud filmis armas ja nunnu. Õpetaja oli meie mõtetega žongleerinud nagu osav mustkunstnik ja nii leidsime end mõtestamas iga autori kirjeldavat sõna. Tunni lõpetuseks astusid kõik kohalviibijad klassiruumi läbivale skaalale ühest kümneni. Kuna grupi kokkukuuluvustunne oli tugev, seisti tihedalt koos, moodustades ühtne tomp skaala keskosas. Leebunud õpetaja Kristi premeeris naerusuiselt kõiki osalejaid rasvase viiega, mis sai kantud otse elukogemuse matriklisse.

Tunnile järgnes meeleolukas klassiõhtu, kus söödi kõike paremat nagu ikka klassiõhtul saab. Meeldiv seltskond põrgatas jututeemasid siia-sinna. Pead murti raamatu pettumust valmistanud lõpu üle ja väljendati üllatust asjaolu üle, et Hollywoodi filmi lõpus ei päästnud Smilla elu lumeseinast välja paiskuv Smilla ema. Imetleti oskust, kuidas autor suutis Smilla pingelist ja ohtlikku situatsiooni rahustada, pikkides raskete hetkede vahele mõttekilde ja meenutusi.

Esile kerkisid ka edasised plaanid ja jõuti konsensusele, et võiks kokku saada 30. mai ja minna koos kinno, süüa Hernepoe burgerit ja jõlkuda sihitult Supilinnas, kuni mõni seiklus meid ees ootab. Plaanide tegemisest innustatud, tehti hulgaliselt plaane ka suvepäevade osas. Fantaasiad lendasid sumedasse suveöhe ja peagi lamasid kõik raamatuhuvilised lõõskavas päikesepaistes ja kuulasid etteloetud lugusid ning raamat kulges Siirilt Katile ja Katilt Kristile ja aina edasi. Raamat aga ununes peagi piknikuteki nurgale ja mindi hoopis võrku mängima ja ennast järvevette jahutama. Õhtul summutas Kristi kitarritinina, Janne-Tiidu akordionihelide ja Hele-Riini noodihoidja saatel kajav rõõmus laul Karini grillitud vorstide rammestava särina. Alles hommikul emotsionaalselt telgist välja roniv president taasavastas kastepiiskades sillerdava raamatu ja lood said lõpuni ette loetud.

Silma tikkuv uni kiskus aga R-Raamatuklubilised välja suveplaanidest ja saatis laiali oma kodudesse, jättes suure õppehoone majutama vaid üht monitore silmitsevat valvurit. 

Karl ja õp Kristi