Tere kõigile!

Mina olen veel paljudele tundmatu r-klubi liige, kuid loodan kõigiga peatselt ka silmast silma kohtuda!

Kuna viimasest koosviibimisest ma osa ei võtnud, siis on mul hea võimalus teha oma tagasihoidlik debüüt blogis ja jagada oma mõtteid viimati loetud raamatu kohta :)

Üldiselt ei ole ma ulmekirjanduse austaja, kuid

Daniel Keyes „Lilled Algernonile“

on äärmiselt kaasakiskuv ning südamlik teadusulmeline romaan. See pani mind peategelasele kaasa elama, aga ka kaasa tundma.

Charlie on arengupeetusega heasüdamlik noormees, keda tihti koheldi ebaõiglaselt. Charliel oli suur soov saada targaks ning ta oli väga motiveeritud võtma osa eksperimendist, mille tulemusena hakkaski katsealuse IQ mühinal kasvama. Alles siis suutis peategelane aru saada, kuidas teda varem pilgati ning väärkoheldi. Eriti südantlõhestavad olid meenutused lapsepõlvest ning kodusest kohtlemisest.

Vastukaaluks kõrgele intelligentusele halvenesid Charlie suhted inimestega. Endised töökaaslased pagarikojas kartsid Charliet tema harituse pärast ning sõbranna Alice, aga ka professorid ülikoolist, ei suutnud enam olla huvitavateks vestluskaaslasteks. Seega oli peategelane omandanud küll ihaldatud teadmised, kuid kaotanud sõbrad ning tundis end üksildasena. Siit ka autori üks sõnumeid – intelligentsus ei ole midagi väärt kui sul ei ole sõpru!

Raamat lõppes nukrameelselt, sest Charlie saavutatud IQ tase hakkas tohutul kiirusel vähenema nagu see oli juhtunud ka katsehiir Algernoniga.

Kokkuvõtteks. Mulle raamat vägagi meeldis, sest see läks hinge, oli lihtne ning emotsionaalne lugemine. Lõpp oli küll kurb, kuid nii see pidi minema..

„Iga arukas inimene peab meeles, et silmapetted on kahesugused ja tekivad kahel põhjusel, kas valguse käest tulles või valguse kätte astudes.. ,kes seda teab, ei hakka kohe naerma, kui näeb kedagi, kelle nägemine on ähmane ja nõrk; ta küsib kõigepealt, kas selle inimese hing on tulnud valguseküllasemast elust ega näe sellepärast, et ei ole pimedusega harjunud, või on see jõudnud pimedusest päevapaistesse ja seda pimestab hele valgus.“

Platon, „Riigist“