Raamatuklubi
22. kohtumine toimus 22. novembril 2012 aastal. Ja just samal päeval, samal
ajal ja samas kohas toimus selle sama raamatuklubi juba 3. sünnipäev.
Sünnipäevameeleolulisele kohtumisele saabus esimesena President Janne koos
abikaasa Esimese Leedi Tiiduga. Ei jõudnud 10 minutitki mööda minna, kui
Tammelinna seiklustelt jõudsid kenasti kohale Teesi ja Madli. Oodati ka Hardi
saabumist, kuid selgus, et Hardi tuli oma ööunest üles ajada ning seega
alustati juba esimeste veinisõõmude võtmist sünnipäeva puhul.
Et ametliku osaga alustada siis, kui kõik kohal on, otsustati kõigepealt valida järgmine raamat. Järgmiseks raamatuks valiti üksmeelselt Wolf Hall (eesti
keeles: Wolf Hall). Nimelt raamat on saanud 2009. aastal Man Bookeri auhinna ning käesoleval aastal sai raamatu teine osa pärjatud sama
preemiaga. Uus kohtumine toimub veebruari alguses ja seega on piisavalt palju
aega u 570 lk läbilugemiseks.
Natuke peale 9 õhtul saabusid Hardi ja Grete ning raamatuklubi 22. kohtumine sai ametlikult alata. Kõigepealt soovisid R- rühma kohaletulnud liikmed endile sünnipäeva puhul õnne ning kinkisid endile ilusa kollase lille ja karbitäie komme. President hoolitseb selle lille eest nüüd kindlasti hästi. Seejärel jätkas kohtumist President ettekandega R- Rühma kolme aasta tegemistest. Ettekande ajal testis President ka lihtliikmete ja Esimese Leedi mälu ning inspireerituna Lindgrenist tekkis vastasseis Punaste ja Valgete Rooside vahel. Valgetel Roosidel oli kenasti esindatud Kalle (Hardi), Anders (Tiit) ja Eva- Lotta (Karin) ning punanahad otsustasid lihtsalt jääda Punasteks Roosideks (Grete, Teesi ja Madli). Enamus küsimustes olid teadmised ühesugused, kuid lõpus rebisid Punased Roosid veidi ette. Siiski suutis Valgetest Roosidest Eva- Lotta Suurmõmmiku üles leida ning seekord jäi vaherahu Valgete ja Punaste Rooside vahele. No eks vaatab kaua see kestab, ilmselt järgmise täisabaga kohtumiseni tänaval!
Pärast
ettekannet muljetati, kes kui palju oli lugenud erinevaid Lindgreni raamatuid, mis
meeldisid kõige rohkem, mis mitte nii palju. Üldiselt ühdedeks lemmikuteks olid
Pipi, Bullerby laste, Lärmisepa tänava Lotta ja Kalle raamatud, mõningad eriarvamused tekkisid Vahtramäe Emili, Tjorveni
ja muude raamatute näol. Hardi kirjeldas värvikalt oma kogemust "Mio, mu Mio"
raamatu lugemisest, kus kõige rohkem tekitas temas segadust sõna küünis, mis ta
arvas, et on püünis, mis ta arvas, et tähendab puuri, mis ta arvas, et tähendab just
papagoipuuri. Seega tema jaoks oli raamatus paha tegelane Kato, kellel ühe käe
asemel oli papagoipuur.
See "Mio mu Mio" oli ilmselt küll päris traumeeriv kogemus :D
VastaKustutaMõtlesin, et ütlen midagi, aga üllatus üllatus, minu nime alt on juba siin üks kommentaar :)
VastaKustuta