See oli ülemöödunud kuu esimese
kolmandiku lõpus, kui päike oli kõrges ja ilm harukordselt soe,
kui kaks autot, üks punane ja teine sinine, asusid Tartust Otepää
poole teele. Peagi võis seiklus alata...
Kohale jõudes valisid kõik seikluste
järele janunevad rrühmlased välja sobiva radade paketi: 1., 4., 5.
rada ning pikad õhusõidud üle oru. Seepeale pandi kõigile
turvarakmed külge, kaitsekindad kätte ning mindi instruktori saatel
karabiinide õige kasutamise ja rajal ohutu liikumisega tutvust
tegema. Need teadmised käes, võis asuda rajale... vaid Karin T.,
kes oli eelmisel päeval oma seiklushimu võrkpalliplatsil täis
saanud, jäi päikselaiku kurnatud lihaseid turgutama.
Radu läbiti, alustades julgeimast
hundist, st järjekorras: Siim, Triinu, Jaan, Hardi, Janne, Tiit.
Ja nüüd natuke emotsioone seiklusest
puudeladvus:
1. rada: „oioi“, „tegelt polegi
ju raske“, „lahe“, „tore“, „päris hästi sain hakkama“,
„see ei ole üldse kõrgel ka“, „sellele rajale võib
tõepoolest lapsi ka lasta, selle teeb igaüks ära“; mõningaid
(rõõmu)kiljatusi võis siin-seal, peamiselt lõpulaskumisel siiski
kuulda
Enesekindlusest tulvil, läksid rasvaste
rindadega julged hundid neljandat rada läbima, sest otsus 2. ja 3.
rada vahele jätta tundus täiesti põhjendatud. Oldi ju ikkagi
jõudu-jaksu täis!
4. rada: „uhuhuhuu, natuke jube, aga
esimene takistus läbitud“, „teine ka, huh, äge“... ja siis
tuli kolmas, tõenäoliselt üks pikemaid ja närvesöövamaid hetki
R-Rühma kohtumistel. Põhimõtteliselt tuli läbida peenikesel
nööril lõputuna tunduv distants (tegelikult 10-15m), abivahendiks
külgedel rippuvad nöörijupid, mille omavaheline vahe pani proovile mõne lühema
inimese haardeulatuse, ühe puu ladvast teise, maapinnast
umbes 7m kõrgusel. Sääski küll polnud, aga tuul puhus, köis
võbises, käed ja jalad ning lõpuks kogu keha koos sellega,
südagi tagus täiel võimsusel. „jess, äga tegin, huuuh olen veel
elus, vägev“. Närvikõdi ja nuputamist, kuidas oleks kõige kavalam
takistusi läbida, jagus ka ülejäänud rajaks.
Esialgne enesekindluse puhang oli
saanud mõningaid tagasilööke, aga samas oli juba ka kogemust ja
nippe kogutud, nii et asuti, mõni küll veidi umbusklikult viimasele
rajale...
5. rada: „omg!“ kõigepealt tuli
väsinud lihaste kiuste üles ronida maailma kõige kõrgemate
astmevahedega köisredelist umbes 10-15 m kuuse tippu. Ok, tehtud.
Siis oli vaja teha Ämblikmeest ehk mööda võrku ühe puu ladvast
teise jõuda... kaks- ja kolmpealihased käsivarrel ähvardasid juba rebeneda. „oeh“.
Järgnesid mõned takistused, kus oli vaja juba R-Rühma tuge,
julgustust, nõuandeid. Iga toetav sõna kandis vilja ning olime
jõudnud üheskoos Tarzani köieni, mis isegi kogenumate r-seiklejate
näo tõsiseks võttis. Kuna kõik teadaolevad lihased, mis inimkäel on, olid
viimse piirini kurnatud, siis mindi takistusele, kasutades vabalangemise ja
gravitatsiooni võimalusi: istud kuuse latva ehitatud platvormil,
hoiad Tarzani köiest kramplikult kinni, heitled enesega
teemal „kõik! Minu jaoks on rada läbi, tellige redel, ma ei hüppa
siit alla/ aga äkki hüppaks, sest sellele järgneb mõnus pikk
laskumine/ei, ma ei saa hakkama/äkki siiski?/kus on redel?!/äkki
ikka?/redel!/ok hüppan ära“. Ja siis kukud lihtsalt 5m
vabalt, röögid, kas nii, et Tartusse on kuulda (nt mina) või
piirdud seesmise karjega (nt poisid), siis viskab köis su hooga juba tuttavasse Ämblikmehe võrku ning on vaja veel viimne jõupingutus sooritada, et jõuda
preemiani: pikk ja mõnus laskumine läbi metsa aasale pehme mati peale.
Otsustasime ennast premeerida ka õhusõitudega üle oru Linnamäe jalamile ja selle otsast kõrgelennuliselt tagasi.
„Tehtud! Me oleme kangelased!“
Üksiku hundina oleks see katsumus palju raskem olnud, kui karjakaupa
liikudes.
Edasine ametlik õhtu Tartus kujunes
rahulikumalt. Algatuseks kosutati kurnatud keha ja vaimu grillitud
ribisid metslooma kombel puredes-järades nagu huntidele kohane ning Valgekihva suurima vaenlase
(buldog Bucki) portreega kaunistatud märjukesega. Viimase ribi
jagamine toimus küll kerge urina saatel, kuid kõik jäid terveks. Kui
tunne juba tugevam, algas ka päris ametlik osa. Tehti ülevaade Jack
Londonist ja tema olulisematest eluetappidest. Sellele järgnes
Valgekihva-aineline nn „tähelepanelikema lugeja“
väljaselgitamine. Vt Prezi-ettekannet:
Tihedast rebimisest tuli võitjana
välja Jaan, kes sai auhinnaks iga hundi unistuse, resti vutimune,
mis said sõbralikult ka ära mekitud. Avati järgmine koerlase
(seekord terjeri vms) portreega rrühmajook ning vahetati muljeid
loetust. Arvamused jagunesid peamiselt kaheks: olid need, kellele
„Valgekihv“ just eriliselt kustumatut muljet ei pakkund ega
üllatanud, ja need, kellele raamat meeldis stiililt ja keelelt ning
tõmbas koerhundi nunnumeetri käima. Hardi arvas, et loeb
raamatu läbi.
Seejärel arutati järgmise raamatu teemadel ning
hääletuse „Jumala linn“ vs Haruki
Murakami teosed võitis esimene. Otsustati ka, et kuna suvi on pikk,
jõuab igaüks ka kindlasti samanimelise suurepärase filmi ära
vaadata.
Paari plaaditäie rabarberikoogi, piire
kompava poliitfilosoofilise tulise arutelu ja lauamängu saatel
kulges sisutihe päev õhtusse.
Kahjuks fotoülesvõtted R-19 kohtumisest
puuduvad, aga meeleolu loomiseks sobib:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar