Kui hakkasin seekordset raamatut välja valima, vaatasin kõigepealt ringi omaenese väikeses raamatukogus. Otsing sõnaga „kümme“andis neli vastet: Mart Saar „Kümme koorilaulu“, “Hillar Palamets „Kümme vakka teatrisoola“, Hannes Palang „Kümme. Koos kogutud maastikud 1997-2007“ ning Tiina Kala, Juhan Kreem, Anu Mänd „Kümme keskaegset tallinlast“. Peale seda oli valik juba lihtne, kuna paar aastat tagasi jõululaadalt soetatud raamat keskaegsete tallinlaste elust oli mul siiani lugemata.
Peab kohe ütlema, et tegemist ei olnud kõige lihtsama lugemisvaraga. Ajaloolastest autorid on küll ära teinud tohutu töö ja püüdnud nappide keskaegsete allikate põhjal kümne keskaegse inimese elu ja tööd lugejani tuua. Küll aga jäi minu jaoks veidi segaseks selle teose sihtgrupp.
Raamatu tagakaanelt loetud info lõi pildi, nagu oleks raamat mõeldud kõigile ajaloohuvilistele teejuhina Tallinna vanemasse ajalukku. Tegelikult on aga ilmselt vajalikud mõningased eelteadmised Eesti keskajast ja ilmselt ei tee paha ka kraad ajaloo alal. Ühesõnaga, kuigi seda esmapilgul ei ütleks, on tegemist tõsise teaduskirjandusega. Ja siit läksidki käärid minu ootuste ja tegelikkuse vahel. Ootasin küll teaduslikele allikatele põhinevat aga kõigile lihtsalt arusaadavat kirjeldust kümne keskaegse tallinlase elust. Nendele ootustele vastasid selles raamatus Anu Männi poolt kirjutatud peatükid keskaegse kaupmehe ja kullassepa tegemistest, kus lisaks allikatest leitu analüüsile oli veidi vaeva nähtud ka tausta kirjeldamisega lihtsas ja arusaadavas keeles. Ülejäänu kippus ausalt öeldes kuivaks jääma, olles oma olemuselt pigem teadusartiklite kogumik, mida ma nende kaunite kaante vahelt leida ei oodanud. Ehk nagu tihtipeale kipub olema – tehakse arhiivides tohutu suur ja aeganõudev töö ära aga rõõmu saavad sellest tunda ainult oma ala asjatundjad. Ilmselgelt loeb ajaloolane seda raamatut hoopis teistmoodi kui tavalugeja – see tähendab mina.
Kuid kui vorm kõrvale jätta, leiab raamatust huvitavat küllaga ka tavalugeja. Kasvõi näiteks rae tegevuse, kaupmeeste gildide või Tallinna Jeruusalemmade kohta. Viimane mõiste oli minu jaoks täiesti uus ja põnev avastus. Nagu ka see, et seegid keskajal inimestele krediiti andsid või sõna soldat päritolu. Ühesõnaga olin oma selle korra raamatuvalikuga veidi hädas aga ei kahetse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar